Tartu Ülikooli 375. sünnipäeva pidamine näikse selleks korraks juba läbi olevat, kuigi ülikooli tegelik avamine oli alles 15. oktoobril ning kuninga kirjalik käsk ülikooli loomiseks pärineb juba 30. juunist 1632. Juubel ise sujus igati kenasti ja soliidselt, kuigi mõned lehed üritasid juubeliga seoses põhiliselt ülikooli hoonete ülevõõpamise ja tänavate puhastamise hetkeseisust pajatada. Eks nagu ikka ja isegi hoolimata seekordsetest ülikooli enda laia levikuga videosalvestustest mattuvad vahetud muljed juubelist peatselt järjest uute ja uute muljete alla. Kuid ajaloolise mälu püsivama vormi skultuuridena said seekord kaks ülikooli ajaloo suurmeest: Johan Skytte sealt kaugest ülikooli algusest ning Juri Lotman sedavõrd hiljutisest minevikust, et paljud Tartu ja ülikooli inimesed teda isklikult teadsid ja mäletasid. Skytte roostevabast terasest pitsat on üldsuse poolt õige rahulikult vastu võetud ning ega tõesti oma silmaga seda üle vaadates samuti midagi erilist peale respekti kunagise ajaloolise tegelase vastu hinge ei kerkinud. Ühe asjana, mida taiese ümber kõndides mõtlesin, oli hoopis metallist pindadel kujutatu vastupidavus ilmastikule. Kindlasti on loojad olnud asjatundjad ning kasutanud materjali ja tehnoloogiat, mis säilitavad pitsatit ühes kujutiste ja kirjadega aastakümneid enam-vähem sellistena nagu nad praegu uuest peast. Hoopis teistmoodi on lood Lotmani ja tema verivärske kujuga ülikooli raamatukogu purskaevude Vanemuise tänava poolses otsas. Tegemist on suure korrapäratult ja õige hõredalt painutatud tumehallide torude abil kujutatud Juri Lotmani peaga, mis samal ajal on ka uus osa raamatukogu 3-vannilisest purskaevust. Lotmani peaga ei ole mul küll mingeid probleeme, hoopis vastupidi, sest väga leidlikult ja efektselt on välja toodud selle mõned väga karakteersed osad, mida Vanemuise tänavalt vaadates tunneb ära iga Juri Lotmanit oma silmaga näinud inimene. Kindlasti on selline lahendus väga heas kooskõlas tema tööpõllu, semiootikaga, mis teadupärast on teadus märkidest nii väga üldiselt kui nende tõlgendamisest väga konkreetsetes olukordades. Nii et teha kuulsa professori enda peast õige veidra kuju ja abstraktse/konkreetse suhtega märk peaks kindlasti pidama kunstniku semiootiliseks saavutuseks.
Mäletan samuti Lotmani kuju praegugi õige elavalt raamatukogus või selle lähistel toimetamas ning enamasti ikkagi kellegagi suhtlemas. Nii minu kui paljude teiste algajate tudengite arvates meenutas Lotman väga Albert Einsteini, kes tol ajal oli märksa suurem staar kui praegu. Einsteini pea oli tookord geniaalsuse sümbol ning seega oli ka meil oma geenius siin-seal ringi liikumas. Alles hiljem selgus mulle, et Lotmani erilisus ei ole seotud tema sarnasusega kellelegi, vaid hoopis tema enda vaimujõu ja maailmavaatega. Teiseks on mul kuri kahtlus, et kunstnikud said oma tööks inspiratsiooni vanas anatoomikumis klaaskapis olnud traadist ja värvitud korgitükkidest tehtud ajumudelist. Et tookord käisid anatoomikumis studeerimas ka kunstikooli rahvas, siis oletan, et Karmin pähe võis Lotmani pea kujutamise konkreetne plaan karata tolle traati täis klaaskasti kaudu. Kuigi jah, praegusel monumendil ei kajasta torud mitte aju, vaid just seda muud värki, mis teistele inimese peast ja näost näha on. Siiski ehk tollest klaaskastis traatajust tulenevalt soovinuks, et torusid olnuks pisut tihedamalt, mis omakorda andnuks nii loojatele võimaluse tööse detaile lisada ning vaatajal äratundmist mitmekesisemaks saada.Mulle on ehk pisikeseks kunsti- ja mitte sõnumiprobleemiks kuju prometeuslik aheldamine purskaevu külge. Karminil on juba purskaevus suudlevad tudengid ning vete ja värvide mäng peab ilmselt ka Lotmani kuju vaimset väge kasvatama. Ma ei ole selles paraku enam väga kindel, sest muutuvate värvidega purskavad nired ja joad on saanud rahustava vaatemängulisuse sagedasti kasutatavaks võtteks. Ka Pärnu promenaadi mõlemas otsas vilguvad veenired ning üritavad jalutajat romantilisemasse meeleolusse viia, kuid kas sedasama on väga vajalik suurmehe selja taga esile kutsuda. Mulle on praegusest pigem rahulike pisikeste rivistatatud kaarte reast sümpaatsem ka purskaevu eelmise versiooni võimsad pursked ja selle ootamatute rütmide teke vee liikumisest kolmes ühendatud betoonvannis. Päevavalguse käes paistab kuju aheldatus purskaevu otsa veel enam silma, kus seda võib võtta vedurina (mida Lotman muidugi ka oli) 3 vaguni ees või vastupidi, kaarjad vastastikku paigutatud veejoad purskaevus meenutavad seljaaju (mis meil kõigil samuti olemas) segmentaarset ehitust. Ka olnuks sümpaatsem, kui abstraktne Lotman platseerunuks pigem väljaku Toomemäe poolsesse külge, kus teda märksa enam ka reaalsest elust mäletan. Nii või teisiti on ta ülikooli raamatukogu juures tagasi ja seda sugugi mitte ükskõikseks jätval viisil.