Olen juba mõnda aega kahtlustanud, et oma mõjult ja võimult ei ole meie rahva kõige kangem tütar mitte Ene Ergma, Evelin Ilves, Laine Randjärv, Tiina Mõis, Viivi Luik, Kaia Kanepi või Margit Sutrop, vaid hoopis Heili Sepa nime kandev haldjas. Lisaks tema enesekindlale meediasse ilmumisele kõige kõmulisemate pahategude seletajana sai see diagnoos veelkord kinnitust tema eilse Postimehe artikli mõtteavaldustest. Eks lugege ise, mida prokuröri amet võib ühe naise hinges ja mõtetes teha:

¤ “… seadus annab võimaluse kuriteo toimepanemises osalenuid mitte süüdistada. Viimase valiku tegemise on seadus andnud prokurörile ehk riiklikule süüdistajale. Viimatinimetatud otsuse  tegemisel on muu hulgas tähtis nii see, kui oluline on avaliku huvi seisukohalt konkreetne kuritegu tervikuna, kui ka see, kui suur on avalik huvi konkreetse üksikisiku vastutuselevõtmise vastu selle teo toimepanemise eest“

AS: Siit õhkub küll vanade aegade hõngu, milles kogukond on kivide asemel prokuröri oma tujude tööriistaks teinud. Ja maagiline avalik huvi on taas see vedru, mis paneb sotsiaalseid tööriistu oma raskesti mõistetavaid tegusid õigustama.

¤ “Elus juhtub tihti, et avaliku huvi seisukohalt olulise kuriteo toimepanemises osaleb rühm inimesi, kuid mõne roll neist on nii juhuslik ja väike, et puudub terav avalik huvi tema kohtu alla andmiseks isiklikult.“

AS: Küllap oleks kommentaarid siin isegi liiast, kuid õiguse nii subjektiivne tõlgendamine juhtiva riikliku süüdistaja peas on kindlasti suure üllatuse ja hämmastuse allikaks.

PS. Paksud kirjad on ASi tehtud.