Eestist ilma asju vaadates paistab lõppev nädala muidugi väga erilisena, sest meil sai valitsus parlamendilt hundipassi, millega kaasnes ka reformipartei pika (Eesti iseseisvuse kontekstis ülipika) võimuperioodi lõpp ja Ameerikas valiti presidendiks mees, keda siinne meedia kuidagi sellele postile ei soovinud ning paljud poliitikud siin ja seal samuti. Mõnede jaoks olid mõlemad sündmused kõrge emotsionaalse laenguga, nii et  kulutati senise õnneliku ilma kohest lõppu või vastupidi ühe uue ajajärgu algust kohalikes tegemistes. Inerts ühiskondades on tublisti suurem kui emotsioonidel selle liikmete peades, nii et kindlasti ei võta ühiskonnad kuulda temperamentsete ja valjuhäälsete kurtmisi või vaimustust. Et varasemalt sel aastal on samuti lähemal ja kaugemal olulisi persoonimobiilsusi juhtunud, siis on käes taaskord sobiv hetk selle hindamiseks, milline on üksikisiku(te) roll ühiskonna mehhaanikas. See teema on ikka suurte ja mitte nii suurte mõtlejate tähelepanu pälvinud ja hinnangudki selles asjas on varieeruvad tähtsusetust kõrvalosast kuni juhtiva/määrava rollini. Eks saame lähiaegadel näha, mida ühiskondades hakkab uute tegijate ilmumisel juhtuma.