Päris mitu aastakümmet on siinmail ja lääne pool veel pea pool sajandit kauemgi elatud arusaamas, et oleme inimloomuse viimaks ära tundnud ja seeläbi selle ka ratsionaalse sotsiaalse juhtimise alla saanud ja nii võiks see universaalselt jäädagi. Ei-ei, mitte sedapidi, et ühiskonnad kuidagi ahistavad oma liikmete loomust, pigem ikka peaaegu vastupidi, et inimeste loomuse head jooned toimetavad muudkui edasi ja ühiskondadel kui nende liikmetel on sellisel moel väga hea toimetada. Hoolimata sellest, et suur hulk inimesi teistes ilmakaartes elab meist tublisti teistmoodi ning meie moodi eluviisi võimaldamine kõigile inimestele, kui nad seda isegi sooviksid, ei oleks planeedil ökoloogiliselt võimalik. Teadjamad räägivad, et planeedi ressursside koguhulk ja olemasoleva eluviisi jätkusuutlikkuse piirid on juba hoomatavad nii looduses toimuvate muutuste kui olemasoleva teadmise mitut masti matemaatilise modelleerimise alusel. Ja toimuva fatalistlik iseloom teeb teadjad ja nende uskujad närviliseks. Närvilisuse reaktsioonid on mitmesugused alates allumisest fatalismile ja sellest tulenevalt senisel moel jätkamisest kuni aktiivse tegutsemiseni, et praegu ilmsete ohujoonte kurve võimalikult laugeks teha. Teisalt on universaalse õnne ideoloogia nakkavus ärevaks teinud ja enesekaitsele tõstnud teistsuguste ühiskondade, rahvaste ja riikide praegused liidrid. Kuigi kahe viimase kuuga on kiiresti ja palju muutunud Ameerika Ühendriikides, näikse see ometi vaid ühe suure protsessi üks intensiivsem järk olema. Muutused on juba mõnda aega käimas idapoolkera idapoolsemates ühiskondades, kus ei olda selgesti rahul olemasoleva olukorra ja rolliga ilmaasjade korraldamisel. Euroopa rahvaste jaoks jõudis jõukuse homöostaas juba normaalseks isepüsivaks olukorraks kujuneda, aga võta näpust, see ja teisedki bioloogilised ja sotsiaalsed homöostaasid vajavad olemasoluks mitmete keskkondade stabiilsuse pidevat hoidmist ja sellesse tublit investeerimist. Olud ei ole enam sugugi need, mis veel selle sajandi esimesel kümnendil paistsid veel püsivalt alles olema. Suure isikuvabaduse, arvutiasjaduse tormijooksu ja sellel põhinevate tehnoloogiate ühismõju muutsid maailma sajandivahetuseks korraks üheks suureks enamvähem toimivaks külaks, kuid see on mõne aastakümnega asendunud sotsiaalsete suurjõudude eestvõttel fragmenteerumisega kõige erinevamates valdkondades. Esialgu ohjeldab vastandumisi arusaam planeedi elukeskkonna haprusest, kuid selle lõplikku jõudu ei ole ju keegi testinud. Nojah, ja siinkohal tulevad mängu uued ideoloogiad, millega praegusi tendentse õigustada nii endale kui teistelegi. Omapärasel moel on viimaste aastatega järjest mõjukamaks muutunud need mõtete komplektid, mis vaatavad hoopis ajalukku tagasi ning otsivad õnneaegu sealt. Väga paljudes riikides on niisugused poliitseltskonnad pälvinud oma ühiskondades päris laialdast poolehoidu ja ei ole meiegi erandid ses suundumuses. Uute vahenditega vanade püsivate ausaamade kultiveerimine näikse olema leidnud üpris viljaka sotsiaalse pinnase. Kui eelmisel sajandil mängiti maha ka gigantne või(s)tlus kahe tookord end tulevikule orienteeruva maailmavaate vahel, siis praegu ei paista suure kandepinnaga uusi ideoloogiaid kusagilt, pigem kipuvad juhtriigid oma hetkeideoloogiatega hoogsalt minevikku kihutama. Eks saame näha, kas põrutatakse 19. sajandisse välja või saadakse varem pidama?