Taaskord tuleb kirjutada kurbi ridu inimesest, keda järsku enam ei ole ja kes on mind oma eluga nii palju mõjutanud. Mati on mu vennanaise vend, keda tundsin sellest ajast, kui ta 1970. aastate esimesel poolel oli koolipois Tartu 1. Keskkoolis. Tema rahulik ja vaikse sisemise imestusega meelelaad oli mulle väga mõjuv ning tema lugemus, kultuurihuvi ja sporditegemine vägagi nakatavad. Eks püüdsin mõndagi tema tegemistest järgi teha ja ennastki tema järgi seada. Kui hiljem veeretas elu ta ette mitut masti katsumusi, siis probleemidestki kõneldes üritas ta näha asja paremat poolt ning teinekord ka saatuse keerdkäikude irooniat. See stoiline meelelaad võimaldas rahu, kuid küsis ometi ka oma olemasolu eest hingehinda. Ei tema puhul ole vajadust küsida, kas midagi tulnuks elus teisiti teha, lihtsalt elada on tarvis.
Hää sõber! Õnn, et me teed aegajalt kohtusid ning nendest kokkusaamistest sai ilmas olemiseks suunda ja tuge.