Õhtumaade suurimate sotsiaalsete koosluste läbikäimises on kummalised ajad, sest enda arvates absoluutselt õige asja ajamise nimel sätitakse üksteise suhtes käima järjest uusi piiranguid. Küllap on lootus vastaspoolt seniselt teelt tagasi meelitada, kuid õnneks ei paista asjaosalistel siiski tõsisemat tapamasinate käivitamise kirge olema. Kui möödunud sajandil tegid ühiskonnad isepäiseid tegusid inimkonna tulevase õnne retoorika lippude all, siis nüüdseks on inimeste õnn asendunud erinevate väärtuskomplektide vastaseisuks ning üksmeel inimkonna ja selle kõigi liikmete parima võimaliku käekäigu eest ei paista asjaosalistele kõige esimese tähtsusega tegutsemise motiiv olema. Sellest vaatepunktist on päris veider ja muidugi ka vanamoodne, et vastaspoolt tahetakse mõjutada toiduainete või elementaarse energiavarustuse katkestamisega. Niisuguste asjade plaanimine ja täideviimine räägib ikka sellest, et õhkkond globaalses külas halveneb ja ajaratas on tagasikäigul jõudnud kuskile 20. sajandi keskpaika ja iga inimese parim käekäik ei ole praegu paljudele enam küla koospüsimise eesmärk.