Selle jõuluaja kirjatöödest väärib kindlasti suuremat tähelepanu Toomas Pauli arvamuslugu 10 käsust Eesti Päevalehes. Ajalehe järgi peaks loo sisuks olema vastus küsimusele “Milline on dekaloogi tähendus tänapäeval?”. Küsimus on justkui lihtne ja selge, kuid autori vastus sellele imelikul kombel segane, põiklev ja kõik kokku küll õige küsitav flirt radikaalse geeniontoloogiaga. Lugu ise on õige eklektiline, kus kokku pandud mitmeid erinevaid asju ja nii võiski juhtuda, et küsimus ise või õigemini vastus sellele kippus tasapisi tahaplaanile jääma. Ei ole muidugi ka päris välistatud, et loo küsimus pärineb ajalehe enda tarkusest ja autor ei püüdnudki oma lugu konkreetse küsimusele vastusena kirjutada, vaid hoopis ühe vaba mõlgutusena geeniteadmise ja eetika vahekordadest. Toomas Paul on teoloogina olnud aastakümneid aktiivne ja huvitav kirjamees, kelle tööde üheks pidevaks missiooniks on olnud ristiusu ja muutuva sotsiaalse tegelikkuse, sh teaduse võidukäigu, lepitamine ja sellest omakorda ühe sobiva kompromissi otsimine. Ta näikse viimasel ajal selgesti olema omaks võtnud, et pühade tekstide metafüüsika jääb alla teaduse metafüüsikale ning sellega tuleb ka usuringkondadel harjuda. Paljude arvates on ristiusu ning teistegi suuremate ja väiksemate religioonide jätkuvaks ja metafüüsikast sõltumatuks teeneks terviklikuma väärtussüsteemi ja selle tuleneva elufilosoofia pakkumine. Seekordne Toomas Pauli lugu kipub ka sellel seisukohal pinda alt ära tõmbama, sest kümme käsku ei paista talle paraku midagi palju suuremat tähendama kui üks inimese kui bioloogilise masinavärgi kohastumuslik manööver. Ei ole mingit põhjust ega vajadust võtta dekaloogi mingi absoluudina, see tekkis ja sai tähtsaks kord ja nüüdseks hakkab sellises vormis selgesti oma tähendust kaotama. Toomas Paul näikse selles kirjutises toetavat eetikas funktsionalismi, mille kohaselt ei ole väärtusi mõtet otsida ei tea kust kõrgelt või kaugelt, vaid hoopis sellest, kuidas need käitumist suunavate juhtimispõhimõtetena aitavad inimkoosluste püsivamat eksistentsi edendada. Mulle sobib see põhimõte samuti, nii et ses mõttes võiks looga rahul olla, kuid samas realiseerub see käsitlus segasevõitu mitmeti tõlgendatava tekstina.
Kui vaadata loo kompositsiooni, siis näeme, et religiooni kontekstis kõige kõvemad sõnad kirja pandud loo esimesse ja viimasesse lõiku. Kõigepealt põrutab autor, et “moraali ja eetika põhjendamiseks ei ole vaja religiooni” ning siis päris lõpus, et “Temast (st kristlusest — AS) ei saanud moraali pitskruvi. Ja nüüd ei kõlba ta ka muuks.” Loe neid lauseid, kuidas tahad , kuid tulemuseks on ikka see, et teoloog on 2-3 lausega kristluse diskvalifitseerinud ning kõik ülejäänu artiklis paistab mingi veidra ripatsina nende kahe selge seisukoha vahel. Pean ise end ateistiks, kuid sedavõrd võimast avaldust ristiusu kohta ei söandaks küll kuidagi teha. Ristiusk on jätkuvalt väga mõjukas miljonitele inimestele ja kuigi ta ei ole enam ilmavaade igaks võimalikuks olukorraks, põhjendavad paljud kristlased ning nende mõttekaaslased oma moraali ikka religiooniga. Õige arusaamatuks jääb, milleks veel see pikk tiraad geneetikast ja inimese ühiskondlikkusest? Kas selle tõestamiseks, et usk ja eetika on geneetikasse puutuvad nähtused? Tekstist ei ole küll seda võimalik selgelt välja lugeda. Märksa selgemini ja järjekindlalt üritab eetika ja bioloogia vahekordi fikseerida näiteks sotsiobioloogia vaate looja Edward O. Wilson artiklis “The biological basis of morality” , mis vääriks tegelikult üht omaette analüüsi ja positsioneerimist. Tõepoolest võikski loo alguse ja lõpuga meie oma kommentaaris piirduda, kuid vaadelgem siiski pisut lähemalt ka eetika ja käskude poolt ennast.
Märkimisväärne on see, et Paul võtab vaatlemisele-kommenteerimisele kümnest käsust vaid neli ning ülejäänutega seega polegi vist midagi suuremat õiendada. Kas tähendab see loo küsimuse kontekstis, et kuus ülejäänud käsku on tänaseks ajalooks saanud? Kui see peaks nii mõeldud olema, siis ei ole küll erilist põhjust selle väitega nõustuda. Hästi on ju teada, et kaks või kolm esimest räägivad Jumala vastuvaidlematust autorideedist. Samas on need punktid kaasajalgi sotsiaalse funktsionalismi kontekstis vägagi mõjukad. “Ära puskle ühiskonnaga ülemäära!”, sest oled tema saadus ja vahend. Vanemaid, naist ja omandit puudutavad punktid töötavad ühemõtteliselt samuti teatud sotsiaalset organisatsiooni toetaval viisil. Neljast mainitud käsust ei ole ühte (hingamispäeva pühistsemine) ei kristlased isegi kunagi kuigi tõsiselt võtnud, mis justkui meenutaks omal moel kristluse võimuperioodi, kus alluda tuli usule igasuguse valikuta. Kümnel käsul lastakse kaasajal paista õige must-valgel moel, et kui kristlased isegi enam käskudele ei allu, siis ei ole neid üldse ega kellelegi enam tarvis. Mu meelest on 10 käsu funktsionaalsus nii ühiskondades kui nende liikmete käitumises jätkuvalt täitsa olemas ning nende ajalukku saatmine on veel õige enneaegne. Eks neid kohandatakse muutuvate oludega, mõni võib neist areenilt kadudagi või teine ümber sõnastatud saada, kuid pehmema normatiivsuseta ühiskonnad ja inimesed toime veel ei tule. Eks see võib ju paha tuju tekitada, kui need käsud ei suuda maailmakorda kehtestada, aga lohutuseks on vast seegi, et paljud meist peavad neid käskusid mõistlikeks, piisavalt tõhusaks ja järgimist väärivaiks.