Vanemuises on taas lavalaudadele jõudnud Kõivu ja Vahingu kaheksakümnendate alguses ülikooli 350. juubeliks kirjutatud näitemäng “Faehlmann” ja seekordse ettevõtmise põhjuseks eestikeelse ülikooli 100 aastat. Eelmisest lavastusest mäletan üksnes väsinud Faehlmanni ja laval mustades kuubedes liikunud mehi. Seekordne lavastaja M. Kasterpalu on esimese lavastuse kohta rääkinud, et tükk pidi tegelikult tublisti tolle aja, st 1980. aastate esimese poole, kohaliku eksistentsi allegooria olema. See võib ju mõne koha puhul nii ka olla, kuid praeguse vabariigi kogemuse ja seekordse lavastuse mulje pealt tahaks küll öelda, et loo põhisõnum on ajatult ikka rahvust kujundanud meeste tegevus ja meeleolud Tartus. Mõnekümne aastaga on rahvus sedavõrd kosunud ja enesekindlamaks saanud, et selle loomine 19. sajandi keskpaiga Tartus on paraku päris pika sammu võrra unustuse poole liikunud ning rahvuse ja riigi praegust käekäiku kujundatakse vahetult pigem väljaspool Tartut. Etenduse kohta märgiks, et laval toimuv ei ole vaatajat iseenesest kõnetav, vaid vajab õnnestumiseks tema andumust ning veel suuremaks õnnestumiseks päris korralikku teadmist laval mängitava tegeliku aja ja toimunud kohta. Samas loo ja selle esitamise väärtus ülemöödunud sajandi eesti asja mõistmiseks on suur ja kestev.