Polnudki varem Draamateatri viienda korruse väikses saalis käind või olnd, aga tõepoolest on tegemist päris tavapärase teatrisaali vähendatud koopiaga. Olemine, õhustik ja võimalused olid ruumis kõik päris mõnusad. Esireas istudes tajusin väga selgelt, kui soovite isegi füüsilis-meeleliselt, piiri tavareaalsuse (saali ja publiku) ning mängureaalsuse (lava) vahel, sest valgus oli täpselt sätitud lava esimese ääreni ning meie poole jäänud pimedus oligi kontrastijooneks nende kahe nii erineva maailma vahel. Kogu teatrimaja asjalikult vaikiv olek esimesest viienda korruseni välja aitas igati tolle mõnetunnise hetke tähtsusele kenasti kaasa.
Selle tüki peamine mõistatus minu jaoks oli tema pealkiri nii originaalina kui tõlkes (mis mu meelest küll päris samad ei olnud), sest suurt midagi (isegi mõni suurelt joonistatud valgustatud maja) ei meenutanud kogu etenduses ei seostunud paratamatult ei linna ega kiirgusega. Vabalt võinuks kõik juhtunu toimuda ka külas, talus või laevas. Ülejäänu klappis mu ettekujutusega heast etendusest päris kenasti. Lugu ise oli hea, kuid pisut salalik, sest et ega otsesõnu probleeme ja lahendusi just pähe ei määritud. Kui mõtlesime Eveliniga kohe pärast etendust toimunule, siis tema jaoks oli peamure see Johni toodud roheline laualamp laval, kui täna Heily’ga kodus, siis tema mure oli see punase naise ilmumine päris etenduse lõpus. Minu jaoks oli laualamp vaimse valgustamise sümboliseerimiseks ning punane naine hetkeks etenduse päris kõpus klaasi taga meenutamiseks, et teistele tasub ikka mõelda ning inimene ei ole veel kaugeltki läbinisti ratsionaalne olend.
Jah, millest siis oli see lugu? Pärast lühikest arupidamist või isegi kaalutlemist leidsin üsna veendunult, et isegi ootamatult on tükk eelkõige elu mõttest. Eetikud arvavad praegu päris sageli, et nende ala kunagine peaprobleem — elu mõte? — on taandnud üksikute tegude eetika ees, mille headust ja halbdust üritatakse nüüd õhinaga diagnoosida. Oh pagan, kui selgesti sain ma järsku aru, et elu mõtte valdkond vaba inimese diktaadi tingimustes tänapäeval jäetud eetikute poolt juba mõnda aega peamiselt vaid kirjanike ja kirjanduse tööpõlluks. Just seal püütakse läbi mängida neid pluralismist rohkem või vähem innustunud eneseteostusi ning lisaks kirjeldamisele ja konstrueerimisele neid ka ühel või teisel moel hinnata. Kirjanduse tugevus ja nõrkus on muidugi tema väljamõelduses (fiktsioonis, kui soovite), sest ühelt aitab see lugejal oma enda reaalsust sättida, kuid teisalt on ettekujutused ise õige toimetud ega saa kuidagi päriseks saada. Selles loos ei mängitud elusid algusest lõpuni, et siis neid kokkuvõtlikult hinnata, vaid kiirustavale ajastule kohaselt toodi lavale vaid olulisi kohti ja üritati vaatajat veenda nende kaudu, et kogu elul on ikka jätkuvalt veel mõte olemas. Lihtne ja tavapärane oleks see mõte taandada eesmärgi olemasolule, kuid siis oleks paraku eesmärgistamisele tüüpiliselt varjus sooritused ise kogu neid loova ja tagava kehalise ja vaimse mehhaanikaga. Käesoleva loo peategelasi (olematu karjääriga terapeut Ian ja edukas müügimees John) näidatakse just olukorras, kus nende enda konkreetsete elude mõte nii eesmärgi kui mehhaanika mõttes on hägustunud ning nad leiavad end ootamatult piinavas mõttetuses olevat. See paistab olevat justkui üks elusse uppumine, kus suhted kasvavad inimesel üle pea ega seni mõned väga olulised neist ei ole enam ihaldusväärsed, pigem vastupidi. Tüki üheks plussiks on kindlasti ka selle tema terapeutilisus, sest näidatakse, kuidas kahel peategelasel õnnestus oma kimbatusest ühisel teineteist toetaval jõul ka välja tulla. Tavapäraselt kujutatakse terapeutilist suhet ühepoolsena, kus raviv jõud liigub ravitsejalt ravitsetava poole. Selles loos saab ka terapeut enda elu terapeutilise anatoomia õppetunni, kui patsiendi monoloogides näeb ta õige selgesti oma praeguse elu teravamaid nurki ja võimalikke arenguid.
Küllap lootis autor ka vaatajatest seda, et nad samalaadsete probleemide olemasolul neil endil võtaksid tükki õppuse või ravina ega üritaks iga hinna eest elu rehavarre tugevust kindlaks teha. Kindlasti kuulub sellesse õppetundi või raviseanssi oma süü selgitamine. Elu on ses mõttes karm, et hoolimata praegusest elu piiramatu korrigeerimise illusioonist, tuleb autori arvates korrektsioonid ikka kinna maksta ning õige vastuvõetavaks hinnaks oleks oma süü tunnistamine ja seeläbi toimunu või toimuva viimine kollektiivsemasse sotsiaalsesse konteksti. Antud etenduses mulle isegi tundus, et süü oli just see ravim, mis viis mõlemad mehed oma eluga kindlamale alusele tagasi. Autor näikse isegi sisendavat, et süüd ei tohiks karta ega ignoreerida, vaid parimaks võimalikuks jätkamiseks rahulikult ja kindlama meelega seda tunnistada. Dostojevskit on selles mõttes etenduses omajagu tunda. Peatuksin siinkohal tüki enda prepareerimisega, aga pisut hämmastav on tõesti, et nii mõnigi arvustaja on olnud raskustes sellele mõtte leidmisega.
Mis puutub lavastusse ja konkreetselt laval toimunusse, siis tundus see igati kaanonite kohaselt tehtud olema. Ausalt öeldes ma ei teagi, millised need kaanonid täpselt on, kuid neid hästi mõjunud etendusi on ikka samamoodi varemgi tehtud. Osatäitmistega on ses mõttes asi lihtne, et kõrvalosalistele (Neasa Merle Palmistena ning Laurence Anti Reinthalina) oligi täitsa episoodiline roll jäetud, mistõttu tugevusi ja nõrkusi ei suudagi vist väga täpselt kirjeldama hakata. Neasa lavalkäik pidi näitama, et ka terapeudil on omad probleemid ning seda Iani ja Neasa dialoog hoolega tegi. Homoseksuaalist Laurence’i lavalkäiku ei oskagi kuidagi muidu seletada, et vaja oli väike komm ka valitsevatele oludele pakkuda, kuid etendusele sellisel kujul see küll midagi juurde ei andnud. Mõlemad peaosalised Ain Lutsep (patsient John) ja Margus Prangel (terapeut Ian) tegid mõlemad kumbki omal moel väga hea rolli. Lutsep kogenud lavakalana hiilgas sõnas, mida saatis teinekord ehe füsioloogiline reaktsioon (päris higi laubal) oma emotsioonidele. Margus Prangel hiilgas aga oma näoilmega, vaikimisega ja kehakeelega. Ta paistis kogu oma oleku ja suht napi jutuga väga usutav Iani osas. Tema suunurkade kaar oli just see, mis reetis kokkuvõtlikult tema olekut: algul oli see ikka alla, hea lahendusega lõpus aga täitsa rõõmsalt üles. Nii et etenduses oli piisavalt seda, mida vaadata ning mida mõtelda.