Eesti Vabariigi uue sajandi kolmas päev hakkab õhtusse jõudma ning äsjane sünnipäev ühes sellele eelnenud nädala kokkuvõtvate lootuste, tunnete ja meeleoludega on mineviku poole teele läinud. Vabariik on mitmes mõttes päris konkreetne asi ning nõuab valdavalt osalt kodanikest kindlates rollides igapäevast sihipärast toimetamist, muidu ta ei edene ning püsiminegi võib päris nobedasti raskeks minna. Rahva ja maa kooslus nimega Eesti Vabariik on viimasest sajast aastast täisvõimsuses saanud toimida umbes pool aega ning see aeg on nii üht kui teist tublisti vorminud. Küllap on rahvas olnud selle koosluse tublisti muutuvam pool ning maa taganud stabiilsust. Rahvas ja tema kultuur on viimase 150 aastaga teinud võimsa retke tänase maailma arenenud ühiskondade sekka. See teekond ei ole olnud lihtne ning kõhklusigi ja kärsitust on olnud omajagu, kuid tahtmine seda teed kõndida on meil olnud suur. Demokraatlik vabariik on nii sotsiaalse keskkonna looja kui tunnetusmehhanism, mida on sobivaimaks pidanud palju rahvad. See sobib ju ka meile hästi, kuid sunnib samas ka tublisti pingutama. Eesti hinge kujunemine on kestnud palju kauem kui vabariigi 100 aastat, kuid see sajand on teinud ometi palju selgemaks selle, mida me tegelikult endast kujutame ja milleks võimelised oleme. Samas on selles hinges veel tublisti avanemis- ja arenemisruumi, mis annab meile uusi võimalusi iseenda avastamiseks ning kohanemiseks nii vahetu kui kaugema ümbrusega. Nii polegi meil muud võimalust, kui muudkui minna edasi valitud teel, unustamata samas seda, mis meiega sel retkel juhtunud on. Elagu Eesti!