Riigikohtu otsuses väärivad erilist tähelepanu punktid 206–8, kus riigikohtunikud tunnistavad selgesti valitsuse poolt allkirjastatud lepingu ühe sätte vastuolu põhiseadusega ehk riivet, kuid peavad seda õigustatuks positiivse mõju kaudu, mida vaidlusaluse sätte olemasolu lepingus avaldab Euroopa ühisraha ja käekäigule. Taandades kohtuotsuses oleva pika jutu lihtsaks seoseks, tuleb välja, et riigikohtunike arvates ei ole iga (põhi)seadustäht iseenesest enam ülimuslik eesti rahva kokkulepe ega loo enam täiel määral meie sotsiaalset reaalsust ning teatud (päeva)poliitilised kaalutlused (olgu nad kuitahes kasulikud) suudavad õigustada seaduse rikkumist. Päris selge, et sellise hinnanguga viiakse ühiskond libedale jääle, kus võib olla päris tore mõnda aega liugu lasta ja lõbusasti edasi liikuda, kuid halbade asjaolude kokkulangemisel võib kergesti ka päris valusasti kukkuda ning haiget saada. Ja raha kasvav fetisheeriv võim on saanud järjekordselt kinnitust, seekord juba päris kõrgel kontinendi riikide täidesaatva võimu tasemel.
Päris lihtsat psühholoogilist eneseõigustust oli märgata riigikohtu kommentaarides otsuse tagamaade kohta, sest mitmel korral mainiti neis suuri raskusi ja keerukusi ning vajadust järgmistel kordadel seaduskuulekam olla.