Jutt ei ole siinkohal muidugi riigi füüsilisest peatänavast, milleks on tõenäolisest tee Tallinnas Toompealt Vabaduse väljakule, vaid pigem vaimsest peateest, mis praegu ei paista kuidagi kulgevat Tammsaarest üle ülikoolide Pärdini, vaid Õhtulehest üle kanal 2-3-4-5-6-11-x tõehetkede kuni mitut masti ärapanemiseni. Sel tänaval ei domineeri niivõrd väärtused ja tõekspidamised kui pigem peaaegu takistamatu inimloomuse individuaalse testimise ja äraproovimise iha ja vaimustus. See tänav ei ole paraku väga turvaline paik, sest mõnede kaaskondsete loomulik olek võib ja saab ülejäänutele päris valus olla. Ühiskondade suureks võimeks on oma peatänavate kulgu sättida ning meilgi on järjest enam märke sellisest nihutamisest parema ühise eksistentsi kaalutlusel.