Just eile ilmunud Postimehe mõttelisa pealugu tuleb Eesti peaarendajalt Raivo Varelt, kes refereerib põhiliselt küll äsjast majanduseliidi klubiüritust “Eesti peale eurot: Eesti otsib uut lugu”, kuid ambitsioonilt ja selle võimenduselt näikse lugu justkui manifest olema. Kui päris otse hinnata, siis on see õige eklektiline ja verbaalset konjuktuuri püüdev manifest. On tõesti veider, et muudkui tammutakse küsimuse ümber, mida peale hakata euroga. Euro tahab elamist nende võimaluste kohaselt mida ta pakub ning mitut masti fetišeerimised euro kui imevahendi ümber on lihtsalt kas eksitavad või asjatundmatud. Euro on kõigepealt ja peamiselt raha, mistõttu raha tööd ongi ta pandud tegema. Eks need, kes rahas imet näevad, võivad uuest rahast kui enneolematust asjast ka tublisti pimestatud saada, kuid võta kuidas tahad, ühiskonnale on raha ikkagi põhiliselt kvantitatiivse hindamise ja jaotuse tööriistaks ning ratsionaalsed ühiskonnad otsivad valikute olemasolul ikkagi endale sobivaimat meetodit selle töö tegemiseks.
Päris kelmikas on presidendi mõtteavaldustega kahasse kirjapandud passaaž Eestist kui projektist või õigemini edukate projektide seeriast, millele tugevasti sekundeeris usk Eesti edulugude absoluutsesse vajalikkusse ning nende imettegevasse jõusse. Projekt ei ole midagi muud, kui uue armsaks saanud sõnaga nii ajas kui ajas vahendites selgesti eesmärgistatud sotsiaalne tegevus ning seeläbi võib projektiks pidada pea enamikku ühiskonna sotsiaalsetest tegevustest nii ajaloos, olevikus kui tulevikus. Seega ei ole lühemate ajalooperioodide projektiks pidamine küll midagi muud, kui sõnadega mängimine, mida mänguiluks ikka harrastada võib ja saab. Ei ole küll suuremat kahtlust, et kui Eesti peaks kujutama endast suuresti üksnes projektide rida, siis väga pikka iga sellele projektikontorile ei julge küll loota. Peaks ju küll pärast pea kahtekümmet aastat iseseisvust olema suuremale enamusele meiegi inimestest selge, et ühiskonnad konkureerivad tugevasti üksteisega parema eksistentsi eest. Praegusel hetkel paistab tõesti, et ühsikondade vahel toimuvas on enam võistluse kui võitluse elemente, kuid ajad muutuvad ning füüsilise ja sotsiaalse kitsikuse tingimustes võib täiesti juhtuda, et võitlusmeetodid saavad taas ülekaalu võistlusreeglite üle. Rääkida ses kontekstis visalt ja järelejätmatult edulugudest ja projektidest tähendab selgesti osaliste tõdedega manipuleerimist ning seda nii naiivset kindlustunnet, et proovijatel ei tohi küll midagi juhtuda. Õige sarnaselt teistegi riikide, rahvaste ja ühiskondadega on Eestigi eksistentsiaalsed peaeesmärgid päris selgesti paigas ning küsimus on muidugi selle saavutamise teedes ja vahendites. On päris kindel, et euro tulek ja töölehakkamine ei kuulu eesmärkide, vaid vahendite hulka ning kui on tahetud ja suudetud astuda esimene samm oma poliitilise ja kultuurilise orientatsiooni määratlemisel, siis tuleb nii solidaarsuse kui ühistegevuse argumendiga ka teised sammud astumisele võtta. Ei ole kuigi aus hämada õige visalt meie enneolematusest, vaid pigem tuleks tunnistada reaalsust ning valikuid ja nende hindasid, mida iseseisvusel meile pakkuda on.
Pikkadel arengulugudel kipub hädaks olema teatud klišeeliste fraaside, kõneviiside ja hoiakute pidev kordamine, mis ühel hetkel kipuvad kahtluse alla panema kogu loo ja arengu enda. Kui sain meie esiarendaja seekordse looga õnnelikult lõpule, siis tuli taas tõdeda, et ei ole midagi uut päikese all. Vaid mõned kümned aastad tagasi olid nõukogude viljastavates tingimustes (ja kindlasti paljudel muudel kordadel teisteski ühiskondades) arenguküsimused pidevas fookuses ning tookordne massipsühhoosi moodi arengu jutlustamine andis lõpuks kindla tagajärje — nõukogude projekt osutus ebaõnnestunuks. Mis puutub meie praegusse arengu väljavaatesse, siis polegi lugu väga hull, vaja on vaid ratsionaalsemat keskustelu, kaalutletud ühiskonna huvidest tulenevaid otsuseid ning ära valitud teede elluviimist, nimetatagu inimeste tegemisi siis projektideks või sotsiaalse eksistentsi formaatideks või veel millekski kolmandaks.