Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni (sic!) aseesimees esineb tänases Postimehes taas jõulise ja inimesi paikapaneva avaldusega, kus ta kurdab, et patsiendid kipuvad meil rumalad ja vastutustundetud olema, mis omakorda toob kaasa massilise põhjendamatu pöördumise tema tähtsasse komisjoni. Ta summeerib oma erialasest kogemusest lähtuvalt ühe 8:1:1 patsientide tüpoloogia, mille kohaselt polkovniku lese ja teadmatute parteid moodustavad kokku ühe viiendiku meie patsientidest, st rahvast. Samuti teeb oma kolleegist innustunult ka ühe keelelise innovatsiooni, ristides supermöga ‘mögggaks’, mis meditsiinilises kontekstis tähendab dr. Mardna arvates väärarusaama, et “arstid ravivad haigusest terveks”, kuigi vaid kaks lauset hiljem möönab ta ometi, et arstid ravivad inimesi ikka terveks saamiseni ka. Minu hüpoteesi kohaselt on sedalaadi mõtteavaldused paradoksaalsel moel seotud teenusemalli kinnistumisega eesti meditsiinis (meenutagem kasvõi vastavaid seadusi, teenusepõhist rahalugemist ning vastavat kvaliteedikomisjoni) ning loodetavasti juristide algne kavatsus teenuse abil patsiendi autonoomiat ühiskonda kultiveerida on mõnel pool küll oodatu asemel iseenda vastandina teenindaja diktaadi taas päevakorda toonud. Meditsiin on tervise tagamise ja haiguste kõrvaldamise valdkond, kuid lisaks neile on ta suhete potentsiaali poolest ka väga oluline kodanikuühiskonna edendamise vahend, mis paraku ei tee seda tööd kui meedikud ei usalda ega usu enam oma patsiente. Ega see pikemas perspektiivis arstimiselegi kuigi hästi ei mõju.