Demokraatiat võib seletada mitme erineva kandi pealt, sh ideoloogilisest, poliitilisest, psühholoogisest, ajaloolisest, antropoloogilisest jms vaatepunktist. Kui demokraatia tähenduseks pidada  ühiskonnas tema liikmete küllalt vaba verbaalse kommunikatsiooni käigus enamusele sobivate otsuste setitamist, siis evib selline ühiskonnakorralduse viis selgelt ka tunnetuslikku võimet. Tunnetus sünnib valikute esitamisest, nendest ühe kasuks otsustamisest ja selle järgi tegutsemisest. Kui tehtud valik osutub kogukonnale kasulikuks või ka kasu mõttes neutraalseks, siis on tunnetus hästi õnnestunud. Kui aga valitu toob kaasa probleeme, siis on ühiskonnal olemas erinevas lohutusviisid  toimunus mitte maailmalõppu näha, vaid üritada seda uuesti hinnata ning selle alusel uuesti olukorrale reageerida. Pealegi soosib vastupanuvõimet sugenenud kannatusele teadmine, et üht arvamust ja tegutsemiskava pidas kõige paremaks suurim osa kogukonnast ning ebaõnnestumine pühib platsi kõigi jaoks puhtaks uue otsustussessiooni tarvis. Selline tsükeldamine annab kogukonnale tõesti paremad eksistentsi väljavaated võrreldes ilmse sotsiaalse survega jäärapäiseid ideoloogilisi või emotsionaalseid doktriine läbiviiva liidri ja tema õukonna riigijuhtimine. Samas on demokraatia tõhusaks tunnetuslikuks toimiseks moraalselt väga nõudlik ühiskondliku olemise viis, sest moonutused otsustamisel ja tegelikkuse hindamisel suudavad moonutada kogu sotsiaalse olemise vaimset hindamist. Demokraatia kui tunnetusliku formaadi kvantitatiivseks käepikenduseks on sotsioloogilised (ja ka mittesotsioloogilised:-)) küsitlused, kus tehakse kõigepealt kindlaks ühe või teise seisukoha olemasolu ja esinemise sagedus, mille järel enmalevinud positsioonidel võimaldatakse sotsiaalset tööd teha.