Eilne Tartu Postimees teatab õige ootamatult, et Tartu ülikoolis ei tule õppejõud enam toime mahakirjutajate ning mahakirjutamise ohjeldamisega ning õigusteaduskond plaanib valvurite palkamist petturluse ohjeldamiseks. Ülikool on seega tunnistanud oma seinte vahel üht moraalset pankrotti (aususe pankrotti), millega ei ole võimalik oma seniste jõudude ega arusaamadega enam hakkama saada. Iseäranis hämmastaval kombel soovitakse taolisi meetmeid rakendada õigusteaduskonnas, mis teadupärast teeb tavalistest inimestest erinevate sotsiaalsete volitustega seadusetõlgendajaid ning sinna pääseb tõepoolest riigieksamite alusel vaid kõige parem osa meie koolilõpetajatest ja rahagi eest ei võeta sinna studeerima kaugeltki igaüht. Päris õpetlik on lugeda üliõpilaste esindaja arvamusi, kes leiab mitmeid õigustusi selliseks tegevuseks, kuid aususe puudumine paraku tal olukorda põhjendavate asjaolude hulka ei kuulu, pigem leiab ta, et mõned ained ühes mõnede õppejõududega lausa soodustavad mahakirjutamist. Olen olnud ikka selle arvamuse vastu, et Eestis on miski eetikakriis, kuid see teade võib küll siiani püsinud arvamust mõjutada. Kui meie ühiskonna järgmine eliit on alustanud valemängimisega, siis oht sellega piiramatult jätkata on kindlasti olemas, mis omakorda lõhub olemasolevat sotsiaalset reaalsust. Mispärast siis kohe nii karmid hoiatused?

Jah, mõni võib mõelda ja kõnelda, et ausus ei ole enam moes või hoopistükis tegus. “Mõttetu on olla aus, edukas tuleb olla!”, deklareeriksid nad täna kooris. Eks selline mõtteviis sobi neile, kes peavad ausust veidruseks, mis teinekord on moes ja siis jälle moest läinud. Neile on ausus üks käepärane ja mitte vältimatu vahend oma eluõnne saavutamisel. Teistele võib ausus olla pelgalt tunne, mis neist omakorda mõnedele toob kaasa positiivse emotsionaalse värvinguga olemist, olgu selleks rahulolu või vaimustus enda ja endasuguste erilisusest. Ja mõnedele võib ausus olla valus kannatus või saatus, mida tuleb kanda kui risti oma eluteel. Need viimased võimalused toovad aususe kindlalt südametunnistuslikku eetikasse, mis moodsal ajal sugugi vähetähtis pole. Kolmandatele on ausus mõistuslik kaalutlus või pigem veendumus, et ausus on lähtepositsioon, mis võimaldab üleüldse inimnäolise sotsiaalse koosluse tekkimise. Kui seda poleks, siis alluks inimesed jätkuvalt loodusseadustele, kuid mitte enam väga hästi sotsiaalse reaalsuse eksisteerimise põhimõtetele. Paradoksaalsel viisil teeb ausus inimese vabaks ses mõttes, et pakub ühiskonda loovat juhtnööri valikute tegemisel. Paradoks seisneb selles, et esimesel pilgul ausus piirab, sunnib (sic!) vaimselt peale valikut, milles ollakse tegelikult veendunud ja see võib kokkuvõttes inimesele ebameeldivust ja kahjugi tuua, kuid samas genereerib see sund püsivust sotsiaalsesse reaalsusesse ja eksistentsi, kus üldse midagi osutub võimalikuks valida ja omal moel sobituda füüsikalise reaalsuse õige kasinalt vastuvaieldavasse ordnungisse. Aus hinnang ja selle järgi toimine toob selle omaja kõige väiksemate pika eksistentsiaalse perspektiivi vastuoludega sotsiaalsesse reaalsusesse, sest inimene mõistab ja suudab seda positsiooni kõige kindlamalt hoida ja edendada. Jah, muidugi mõni võib kurta, et aus hoiak võib olla väär või ühiskonnas valitseva teadmisega mitte kokku sobida. Selline arvamus mu meelest vaid tugevdab teesi, et ausus pakub parimaid võimalusi inimelu pikas perspektiivis, sest võimaldab leida tasakaalu ja kooskõla kehalise, hingelise ja sotsiaalse pooluse vahel. Jah, mõnigi võib vastu väita, et teatud olukordades ausus toob otsest kahju, isegi hukutab teinekord ning loll (aus) saab kirikuski peksa, kuid paraku pärinevad sellised seisukohad peadest, mis töötavad vaid loodusseaduste kohaselt ega taha või usu teistmoodi reaalsusi ja nende edenemist. Seega siis ei ole ausus pelgalt harjumuse-harjumatuse küsimus, vaid midagi hoopis sügavamat ja suuremat kui mõtteta enesepiiramine.