Väärtustest räägitakse ja kirjutatakse meil viimasel ajal palju, kuid harva on neis sõnavõttudes juttu  austusest üksteise vastu ja vajadusest selle järele. Samas peetakse austust isiku suhtes sageli eetika aluseks, milleta on üldse võimatu või väga raske eetikat viljeleda. Verbaalsed ründeid ja vihakõnelisi/solvavaid vastandumisi tuleb meie avalikus ruumis sedavõrd palju ette, et aegajalt terendab taas nende normiks saamise väljavaade. Inimväärikuse ja isikuautonoomia austamine on moodsa meditsiinieetika alustoed, küllap on need mõlemad olulised teisteski inimtegevuse valdkondades. Austuse nappus näikse tänapäeval ilmne olevat, kuid kuidas seda defitsiiti kõrvaldada. Usun, et selleks ei ole tarvis suuri rahasummasid ega mastaapseid plaane ja arengukavasid, piisab ühe tõdemuse omaksvõtust, mille oleme oma loomuses kõik võrdsed ja elame samas maailmas.