Nii Eesti Arsti märtsinumbris kui seekordsetel Eesti arstide päevadel võeti teiste hulgas vaagimisele ka arstide autonoomia teema. Teema olulises ja asjaosaliste refleksiooni vajalikkuses ei ole vähimatki kahtlust, pealegi ei olegi avalikumas formaadis minu teada selleteemalist arutelu varem toimunud. Patsiendi isikuautonoomia ja selle austamine on tänapäevase meditsiinieetika nurgakivi ning mõjutanud tohutult kogu valdkonna (ja ka külgnevate alade, nt meditsiiniõiguse) käekäiku. Üks kõike lihtsam ja arstide seas küllalt levinud arusaam teema kohta on see, et autonoomia (või õigused) on lühikese ajaga kõige täiega rännanud arstidelt patsientidele ning esimestele on jäänud suuresti vaid kohustused. Selline (meditsiinieetikas sageli paternalistlikuks kutsustud) arusaam asjade käigust on muidugi ülemäära lihtsustatud, kuid samas on tõsi see, et arstide professioon ühes teiste vanade ametiga on tublisti oma kunagisest iseseisvusest kaotanud. Sajandeid kehtis ühiskondade ja ametite vahel üks vaikiv kokkulepe, mille kohaselt esimesed ei sekkunud ülemäära teiste tegemisse, kui teiste eneseregulatsioonid rahuldasid esimesi.  Nii mõnegi meditsiinieetiku arvates on meditsiinieetika viimaste aastakümnete tormilise arengu üheks tähtsaks ajendiks olnud mainitud kokkuleppe kokkuvarisemine meditsiini vallas. Nende aastakümnetega on tervishoiu sees ja ümber palju juhtunud, mis on avaldanud tugevat mõju ka arstide rollile kõnealuses pika traditsiooniga inimontoloogia ettevõtmises. Meditsiiniline tegevus on tugevasti sotsialiseerunud väga erinevat tüüpi ressursside suuremahulise võimaldamise tõttu. Üksikisiku roll on ühiskonnas inimõiguste ja isikuvabaduste võimaldamise tõttu tublisti muutnud. Kui arstide tegevust vaadelda lojaalsuse alusel, siis klassikalisele lojaalsusele eeskätt patsiendi ja siis tsunfti suhtes on lisandunud tingimusteta lojaalsus ühiskonnas valitsevale õiguskorrale. Arstide tegevust ei reguleeri enam peamiselt elukutseeetika, vaid hoopis seadused, lepingud, instruktsioonid ja raha. Niisuguses uuenenud mitmiklojaalsuse olukorras on arstide autonoomiakadu vältimatu, kuid samas on meditsiini arengu tormilise arengu tingimustes jäänud muutumatuks või isegi tugevnenud arstide erialasest kompetentsist tingitud erialane roll, mida tõepoolest üritatakse samuti järjest enam hinnata ja juhtida universaalsete kvaliteeditagamise  tööriistadega.  Nii et arstide autonoomia on muutumises ja selle täielikku või ametile ohtliku ulatusega kadu ei ole küll veel põhjust karta.