Midagi ei ole öelda, ajalehed on asunud korralikule verbaalsele sõjakäigule meditsiini vastu. Mitu viimast nädalat või isegi juba paar kuud ei möödu vist päevagi, kui mõni kirjutava pressi väljaanne ei võta negatiivses võtmes üles mõnd mõnd meditsiini teemat. Kui algselt hakati peale üksikjuhtude võimendamisega, siis tänaseks päevaks on jõutud juba terve meditsiinisüsteem suuresti kõlbmatuks kuulutada. Mis siis võiks olla see, mis lehemehed on nii rööpast välja viinud, et ajuti tullakse välja seisukohtade ja kirjeldustega, mis meditsiini kaanonitest ja neid tundvatelt inimestelt küll tulla ei saa? Ega täpselt ega lühidalt ei oskagi küsimusele vastata, kuid irratsionaalset emotsionaalsust paistab seal küll õige tublisti olema, mis paraku sisuliselt ei teeni küll nende peamist mantrat “Avalikkusel on õigus teada!”
Pole kahtlust, et nii meedikutel, meditsiinil kui viimase korraldusel on probleeme üksjagu, kuid süsteemi õige kaootiline tagumine uskumatu visadusega ning kaalutletud kvaliteetse argumentatsioonita ei tee küll kindlasti olukorda meditsiinis paremaks, pigem külvab peamiselt vaid umbusku, arusaamatust ja usaldamatust patsientides, nende ravijates ning nende vahel ja ümber. Eks kindlasti mõjutab pressile ärritavalt arstide enesekindlus ja nende harjumatus tublisti muutunud sotsiaalse olustikuga, kuid kirglikust mürgeldamisest meditsiini ümber oleks märksa produktiivsem probleeme käsitleda kaalutletult ja võimalikult pädeva argumentatsiooniga ning arste endid võimalikult palju valupunktse vaagima. Pole vähimatki kahtlust, et tänapäeva meditsiin on nii sisult kui vormilt väga keeruline nähtus, kus asju ei saa korda üksnes pideva hirmutava sajatamise, arstliku tegevuse teenuseks kuulutamise ning usuga raharegulatsiooni kõikeravivasse jõusse.