2019. aasta on nii mõnelegi kujunenud tagasipöördumiste aastaks. Ise olen tänasest 15 aasta järel taas meditsiinifüsioloogide juures tegelemas alaga, millega mu ülikoolijärgsed akadeemilised tegevused algasid ja kestsid ühtekokku pisut vähem kui 20 aastat. 2010.-d on pakkunud õige erinevat sotsiaalset kogemust ning selle tulemuseks kujunes hoopis soov ja võimalus tegelda jälle meditsiini ühe alusteadusega. Iseenesest on juba seda põnev näha, mis on selles valdkonnas pooleteise aastakümnega juhtunud. Ja organismi palja silmaga nähtamatul tasemel toimuva mõistmine on suurel määral avardanunud rakkude molekulaarse organisatsiooni parema tunnetamise läbi. Niisamuti paistab, et meditsiinifüsioloogias toimuv leiab järjest kiiremini tee nii teistesse teadusvaldkonnadesse kui ravitöösse ja tervishoidu laiemalt. Aga eks peatselt saangi sellest rohkem aimu.

Tagasipöördumise iha lööb tugevasti välja ka suurtes sotsiaalsetes kooslustes. Olgu nende näideteks kontinendil Brexit või meil EKRE tegevused – mõlema puhul ei taheta enam suurema sotsiaalse koosluse senisel kursil jätkata ja räägitakse kas otse või kaude vajadusest elustada endisi väärtusi ja olusid. Suuremad läbipõimumised, ühtlustuvad identiteedid ning neist sugenevad paisumised on päris paljudele muutunud sedavõrd hirmutavaks, et ollakse meelsasti valmis neile kõigile pidurit tõmbama, isegi kui pidurdamise vajalikkuse selgitamine õige ootamatuid ja nüüdseks harjumatuid vorme võtab. Kuid kas on võimalik nõnda pidurit tõmmata, et kõik senised head asjad püsivad ja lähevad veel paremaks? Küllap mitte.