Kõik kokku kukkus välja üks tegus aasta, mille käigus sotsiaalsed asjad hakkasid nii siin kui mujal liikuma pigem tõusujoones või stabiilsuse suunas. Tõejärgsus ei näidanud küll mingeid kadumise märke, kuid valjemaks muutus nende hääl, kes toimuvat otsesõnu kirjeldasid ega pea psühholoogilist toimivust peamiseks tõe kriteeriumiks. Poliitikas jätkus paljudes riikides kõrvalvoolude mõju tugevnemine ning süvenes iha tugevate liidrite olemasolu järele.  Eestimail oli selgesti tunda kliimamuutust – aastaaegade nihe hilisemale, üldisem õhutemperatuuri tõus mõne kraadi võrra jahedatel aastaegadel ning sademete rohkus, mis oli sedavõrd suur, et saagid jäid suurtes kogustes põldudele. Samas jäid jõed ja järved olemasolevatesse sängidesse ja nende veed ei leidnud uusi püsivamaid peatuskohti, mis viitab omal moel ilma jäämist pikema perioodi normi piiresse. Kohalikus hariduselus oli omapäraseks seigaks seotud tähtedega kirjaviisi ehk kriksadullide kaotamise reformi kavatsus. Esmapilgul võib see ju paista mingi pisiasjana või ühe väga õige asjana, sest suurel vabaduse ajastul võiks ju igaüks kirjutada nii nagu soovib. Siiski on taas tegemist ühe märgiga inimese ja masinate üksteisele lähenemisest või isegi tubli sammuna inimese masindumisel.