Vaatasin enne asja lõppenud aasta kohta kirjutama asumist paari viimase aastavahetuse samalaadseid kandeid ning neis kirjapandu (iseäranis muutustega seonduv) klapib hästi ka 2016. aasta kohta, kuid ometi tundub midagi läks möödunud 365 päeva jooksul kokkuvõttes ka hoopis teisiti kui varasemalt. Hulk lähiringi kuuluvaid inimesi ja ma ise nende hulgas, sai lõppenud aastal tunda eksistentsiaalses olukorras viibimise raskust ja kergust. Mõni neist paraku jäigi teispoolsusesse ja elab nüüd vaid mälestustes.
Väga suurtes sotsiaalsetes kooslustes muutusid tegelikkuseks mitmed stsenaariumid, mille teostumist üksnes kardeti pigem abstraktse võimalusena. Praeguseks on nad kohal ja neid ei ole võimalik olematuks kuulutada, vastupidi, nad  nõuavad visalt oma realiseerumist, kuigi täpselt isegi ei teata, mida see kõik kokku kaasa võib tuua. Samas ei ole ükski neist läinud veel sedavõrd kaugele, et saaks aduda nende tegelikku mõju, tagajärgi ja tähendust. Isegi pagulaste ja terrorismiga seoses on veel ruumi tolerantsile ja veenmise abil vabanemisele, kuigi ärevus nendega seoses saavutab sageli irratsionaalse loomuse ja hirmul on tähtis koht nende asjadega tegelemisel. Nii et 2016ndat iseloomustab tublisti negatiivsete emotsioonide peatung, mis ei lase mõistuslikul kaalutlusel toimida enam senise jõuga. Kui veel kuni 2016ni loodeti, et maailma on võimalik toimima saada valge mehe loodud ühtsete mängureeglitega, siis aastaga on globaalse küla homogeensuse lootusest õige vähe järgi jäänud ning selle asemel on päevavalgele ujunud tubli ports sotsiaalsete rühmade olemuslikku heterogeensust, mis ähvardab lõhkuda seni toiminud inimese käsitlust. Vaevalt küll, et päris katki, aga üksjagu murendada igal juhul. Küllap avaral isikuautonoomial on praeguse olukorra tekkimisel olulised teened, aga ega selleta poleks parem, lihtsalt mured ja hädad oleksid teised.