2010 on väljanägemise poolest mõjukas number neile, keda köidavad kord, rütm ja perioodilisus. Võib ju taas juurelda, kas selles konkreetses numbris on mingit väge, mis omab mingit seost ka 365 viimasel päeval asetleidnud juhtumistega. Välist ratsionaalset seost leida oleks vägagi keeruline, pealegi on sellise seose otsingute pidevaks saatjaks argument, mille kohaselt aastaarvud ja ajaarvamise algus on õige meelevaldsed ja suhtelised asjad. Kui see nõnda poleks, siis sisaldaks aastaarv(ud) tubli portsu nii fatalismi kui põhjuslikkust. Nii või teisiti ei ole selle usu pooldajaid kuigi palju või mingil põhjusel ei anna nad oma vaadetest kuigivõrd teada.

2010. aastat on selle möödasaamisel meedia poolt õige hoolikalt üle meenutatud ning kõige-kõige lood suurelt ja laialt ka välja toodud. Kui vaadata tagasi nendele läinud päevadele eesti inimese vaatepunktist , siis selle aasta peamiseks jooneks on meil uuenenud lootus. See tuleb ilmsiks vägagi erinevates elamise valdkondades ja märgib tajutavat olukorra muutumist, mille tõttu saab võimalikuks sotsiaalset reaalsust täita uue sisuga.

Kui otsida eesti meeste mõjukaid mõtteid ja ütlusi läinud aastal, siis mulle jättis sügavaima mulje õiguskantsler Indrek Tederi sügisel Riigikogus välja öeldud tõdemus, et Eesti riiki on juhitud katse-eksituse meetodil. Mu meelest ei ole see väide kuigivõrd tõene ega tõsine, pigem on selle taga ütleja püüd enesele tähelepanu tõmmata. Küsimus ei ole valitsuse tegevuse ainuõigsuses, vaid pigem tema tegutsemise meetodis ning see ei põhinenud katsel ja eksitusel, vaid ikka eesmärgil ja plaanil. Pigem mindi valitsuses õige teadlikult riigi majandust päästma ning selle tagajärjed, sh suur töötus, olid valitud kursi õige paratamatuteks tagajärgedeks. Realiseerunud ebaõiglus ei olnud sugugi mingi juhus, vaid tehtud valikute üsna vältimatu tagajärg.