Selle aasta esimeste päevade avalik sõna tegeleb põhiliselt sellega, et sättida eesti inimeste valmisolekut uute aegade saabumiseks sotsiaalse elu erinevatel astmetel. Iga päev ilmuvad uued tõdemused uutest turtsatustest ühiskonna majandusmootoris, millele valitsejad reageerivad küll senise paduoptimismi asemel mokaotsalise kurtmisega, kuid midagi päris resoluutset ja sündmusi ennetavat veel ette ei ole võetud. Indrek Neivelt arvab täna, et kiire ja oskusliku tegutsemise korral õnnestub ühiskonnal ehk majanduslikus tagasiminekus pidama saada 2005. a. tasemel, mis ei olegi suures mängus mingi kuigivõrd hull komistus. Samas saab arengute ignoreerimisega teha kindlasti ka pikema tuuri meie enda reaalsesse majandusajalukku, mida tasuks ühiskonna enamusel kindlasti vältida ning jätta soovi korral vaid omal vastutusel jõukamatele seiklusturismi huvilistele. Meie enda olukorra taustal saab üha ilmsemaks olude põhjalik muutumine ka meie naabruses, olgu see siis seoses Vene-Ukraina-Euroopa gaasimadina või laamendamisega Riia kesklinnas, mis muidugi juba on väljakutseks meie kohanemisvõimele.
Kriisid pidid alati ka midagi õpetlikku pakkuma, kuid kindlasti on tähtis selles asjas õppetundide hinnad inimsaatuste skaaladel ning ülemäärased ellujäämisõppused ei tule kindlasti kasuks õppurite tervisele. See aasta pakub kindlasti ka konkreetse elu õppetundi eetika ja eriti õigluse teemadel, mis on üksjagu seotud nii eesti majanduse kui elujõu projektide käekäiguga. Olen päris veendunud, et senisest märksa paremini peaksime nägema õigluse tähtsust meie majandusprojekti õnnestumises, sest laiapõhjaline moraalne kokkulepe õigluses ning selle suhteliselt odav rahaline realiseerumine peaksid tervistavalt mõjuma rahvuse kõigi suurte projektide õnnestumisse. Individuaalsete ja kollektiivsete eesmärkide vahekorra sisulisem ja paindlikum ühendumine aitab vältida äärmusliku individualismi ja kollektivismi hädasid ning avardab tublisti ka ühiskonna kohanemisvõimet mistahes olukorras. Meie tänase päeva ja lähimineviku õigluse teekonnast annab pisutki aimu soojakuga “õnnistatud” Urmase lugu, mis kõrvalsaadusena tuletab lugejale meelde, et inimesel peab olema võimalus ka väärikuseks.