Teadupärast üritatakse kaasaegses ühiskonnas nii ideedes kui tegelikkuses võimu jagada 4 toimetaja vahel ning stabiilset riiki võiks iseloomustada ka toimetajate rahu võimupiruka küpsetamisel. Lõppeva aasta üheks suundumuseks kujunes meedia ja kohtuvõimu piiride kompimine ja nende enda kasuks nihutamise soov esimese poolt. Selle soovi väljenduseks sai praeguseks juba vaata et harjumuseks muutunud võimalike õiguskaitse organite uurimismaterjalide avaldamine ajakirjanduses. Eks väljaannetel võib olla erinevaid kavatsusi sellise tegevusega seoses: alates kogu vaba ajakirjanduse mantraks olevast “avalikkusel on õigus teada” kuni lihtsakoelisemate tähelepanu, resp. müügiedu, saavutamise ja individuaalse mõjutamise, resp. “inimliku” ärategemise”, erinevate variantideni. Järgmiseks pakub muidugi avalikkusele huvi, kes ja kuidas varustab ajakirjanikke taolise materjaliga. Selle skeemi tuvastamisega on ajakirjandusel taas võimalik oma aujärge parandada, sest ei ole suuremat loota, kes lekitajad ise oma tegevusest avalikkust informeerivad. Viiimane asjaolu näitab muidugi kaudselt, et ega asjaosalised isegi ei pea sedalaadi tegevust kuigi korrektseks ning üritavad seetõttu oma asja varjatult ajada. Eks konkreetsete inimeste tegevus selles vallas ja selle õigsus vajavad selgitamist, kuid lisaks usaldamatusele õigussüsteemi vastu toodab meedia selliste teadetega ka mitut masti omavoli sotsiaalset võimendamist, mis ühelt poolt klapib hästi anarhilise individuaalse vabaduse käsitlusega, kuid teiselt poolt lõhub inimese ja ühiskonna vahelisi organiseeritud suhteid, mis omakorda on inimese mõistusliku ilmakäsitluse nurgakiviks. Eks õigusriigi raskuste puhul haarab nii mõnigi eetika järele, kuid õlekõrrest jääb päris sageli hädasolijaile väheks oma olukorras mingigi väärikuse säilitamiseks ning avanevadki uksed hundiseaduste toimiseks. Kui meedia suudaks, siis võiks ta tagasi pöörata enda loodud rahvalikel kohtuplatsidel kirelisest mädade tomatite loopimisest sotsiaalse sidususe loojaks ja kui mitte, siis mitte hakata realiseerima erinevaid fantaasiaid, mida kõike veel rahvalik kohtupidamine pakkuda suudaks, nt lugejate küsitlusi, kuidas oleks kohtul ja teistel õiguskaitsjatel õige ühes või teises situatsionis otsustada.