Avalikult kõnelejates kõhklused ja kahtlused süvenevad, et siin kandis põlvkonna jao kestnud rahu ja progressi aeg võib peatselt tugevasti häiritud saada või vaata hoopis lõppeda. Niisugust sõnumit on seekordse vabariigi aastapäeva kandis kuulutanud meie kolm viimast presidenti, mitmed teised poliitareeni säravamad etlejad, ajakirjanikud, eksperdid, ennustajad ja tavakodanikudki. Pigem on enesekindlate lennukate visioonide asemel innukalt asutud “avastama” kõike seda, mis meie rahulikku eksistentsi kõik segavad ja takistavad. Maailm ei olegi justkui enam õnneaed, vaid hoopis midagi hädaoru laadset, kus probleemid muudkui ajavad üksteist taga. Poliitstressi taseme tõus näikse jätkuvat, mis ei anna head lootust rahulikuks ja kaalutletud ühiskonna suunamiseks. Meeleolukaks kognitiivkäitumuslik etendus tekkis ka poliitilise eliidi erinevatest arvamustest presidendi kavatsuse suhtes mitte kutsuda vabariigi aastapäeva vastuvõtule ruumikitsikuse argumendiga mingisuguse juhtiva rollita parlamendi liikmeid. Seegi on ebakõlade märk meie riigi poliitilises juhtkonnas. Aga kust siis leida tasakaalu? Mõned arvavad selle kultuuris või hariduses peituvat, aga nendegi valdkondade mõju on viimasel ajal olnud kõhkleval kursil. Nii tuleb ilmsesti taas tähtsustada suurmeeste suurte tegude asemel rahvuse ideoloogia tuuma ning sellesse muudkui jätkuvalt panustada ja seda uskuda.