A. Soosaar ¤¤ Märkmeid füsioloogiast 2022–
Proksimaalsed funktsioonid!?
Pisut ootamatu oli hiljuti lugeda Harriet Fagerbergi ja Justin Garsoni kirjatööst „Proper Functions are Proximal Functions“, et kindlalt anatoomide erialasesse sõnavarasse kuuluvat terminite paari proksimaalne-distaalne (lähemal-kaugemal) on bioloogia ja meditsiini filosoofide hulgas aeg-ajalt kasutatud ka funktsiooni mõiste iseloomustamiseks ja eristamiseks. Eespool osutatud artiklis on nende terminite kasutamist kirjeldanud päris lihtne ja selge näide: südame proksimaalne funktsioon on pumbata verd, millele omakorda järgnevad südame järjest distaalsemad funktsioonid (pumpamine paneb vere liikuma, liikuv veri toob rakkudele kohale vajalikud ained ja eemaldab jäägid, mis omakorda hoiab meid elus). Fagerberg ja Garson ise küll sellise bioloogilise funktsiooni mõiste tõlgendamisega ei nõustu, väites, et tõeliseks funktsiooniks on toodud näites vaid see proksimaalne funktsioon ning distaalsemal toimuvad sündmused ei olegi tegelikult südame funktsioonid, vaid tõelise (proksimaalse) funktsiooni toimimise kasulikud tagajärjed. Olen autoritega igati päri „distaalsete funktsioonide“ asjus, kuid huvitav on ometi, et nende olemasolul on mõnede filosoofide hulgas ikka jumet ka. Teiseks on päris õpetlik lugemine ka nende proksimaalsete ja distaalsete funktsioonide olemuse pluralistliku kontekstualismi analüüs, mille kohaselt pluralism seisnebki sama tunnuse (ingl. trait, mitte valgu, raku, organi jms. sic!) järjestikustes funktsioonides ning kontekstualism funktsiooni mõistele pragmaatilistest või seletuslikuest kaalutlustest sõltuva sisu andmine. Loos leiab veel mitmeid autorite funktsiooni mõistmisest lähtuvaid mõttelisi arendusi, kuid küllap esitatust piisab nende vaate klapitamiseks tegeliku füsioloogiaga. Teadusfilosoofid enamasti ei ammuta oma seisukohti vaadeldava teadusala igapäevasest käekäigust, kus suunatud mõtte- ja laboritegevuse käigus saadakse aktsepteeritud võtetega teadusfakte, vaid pigem enda arusaamade klapitamisest teiste filosoofide (iseäranis autoriteetsemate) teadusala põhiliste või väga üldiste mõistete kohta käivate vaadetega. Sestap juhtubki, et teadusvaldkonna tegelik käekäik ja faktiloome kipub mõtlejatele kaugeks jääma ning nende kirjatöödest ei leia kuigi sageli viiteid vastava teadusala tipptegijate tegemistele. Filosoofid ei saa muidugi päris teadustõdedeta ka hakkama, kuid enamasti on need täiesti fundamentaalsed, ammu kindlaks tehtud ja kahtlemisele mittekuuluvad asjaolud. Bioloogias on niisuguseks üpris sageli füsioloogiast pärit tõdemus, et süda pumpab verd. Bioloogia on paraku füsioloogiast väga palju mitmekesisem eluga seotud isearenev vaadete süsteem, pealegi tuleb siinkohal meenutada sedagi, et füsioloogial on olemuslik seos meditsiiniga , mille üheks ilminguks on patoloogiline füsioloogia. Bioloogia tolerants ületab normi vaatepunktist oluliselt meditsiinilise füsioloogia oma ning patoloogilise bioloogia lippude alla eluprotsesside mõistmisel enamasti ei koonduta.
ChatGPT võimaldas kiiresti kindlaks teha, et eespool mainitud autoritest märksa kogenum Justin Garson möönab samuti raskusi või isegi võimatust bioloogilise funktsiooni mõiste sisu ühe lühikese lausega edasi anda just bioloogia enda mitmekesisuse tõttu, millest välja pääsemiseks näikse pluralistlik kontekstualism õige elegantne viis olema. See tähendab omakorda bioloogilise funktsiooni ja füsioloogilise funktsiooni vahele ei saa võrdusmärki panna. Ideaalis võiks füsioloogilised funktsioonid olla bioloogiliste funktsioonide alamhulgaks, kuid täpsemat uurimist vajaks tõepoolest võimalus, kas mõlemad kannataks välja sama määratluse. Seniks on seisud pigem nii, et filosoofid tegelevad peamiselt ikkagi bioloogiliste funktsioonidega ning füsioloogilised funktsioonid ei vaja või ei väärigi mingit eraldi täpsustamist. Kui filosoofidel on funktsiooni sisustades väga tähtis selle tekkimise ja arenemise ehk evolutsiooniline aspekt, siis füsioloogide tegevusvälja välispiiriks on pigem organismi elukäik ja selles erinevates elufaasides toimuv. Sellest lähtuvalt tegelevad füsioloogid enamasti organismi erinevate tasemete struktuursete komponentide ja nende osalusel toimuvate protsesside tähenduse, rolli ja tähtsuse selgitamisega tervikorganismi toimimises ehk elus. Ja funktsioonidele konkreetse sisu andmisel panustavad füsioloogid just organismi mingi osa (mingit tüüpi molekuli, raku, koe, organi või organsüsteemi) tähenduse ja rolli selgitamisele elus olemises. Mingi funktsioonide evolutsioonilisuse aspekt füsioloogide peades muidugi on, sest struktuursete elementide olemasolu ja rollid ei teki ju tühjalt kohalt ning võrdlevas füsioloogias on sama funktsiooni iseärasused erinevates taksonites tähtsaks nn füsioloogilise toimimise loogika mõistmise allikaks. Proksimaalse-distaalse ruumilist asetust iseloomustava sõnade paari rakendamine füsioloogiliste funktsioonide iseloomustamiseks on siiski üpris metafoorne, sest funktsionaalse protsessi toimumise läheduses on selle vastasmõjud muu organismis toimuvaga üpriski hästi piiritletud ja väheste vahetute toimetega kirjeldatud, kuid tekkekohast eemaldudes mõjude piirid ähmastuvad ja mõjud mitmekesistuvad. Ja soodus pinnas toimuva erinevateks sõnalise kirjeldamise võimalusteks ongi loodud.
- jaanuar 2025