Meditsiinifilosoofia osutab siin arstimisega seotud filosoofilistele ja humanitaarteaduslikele aspektidele
Mõistuspärane tegevus lähtub enamasti eesmärgist, selle saavutamise võimalikkusest ja tegutsejatele sobilikest tegevustest
Aegajalt on mõni asi sedavõrd mind köitnud, et olen suutnud kogetu ka kirja panna
Eesti Vabariigi uue sajandi kolmas päev hakkab õhtusse jõudma ning äsjane sünnipäev ühes sellele eelnenud nädala kokkuvõtvate lootuste, tunnete ja meeleoludega on mineviku poole teele läinud. Vabariik on mitmes mõttes päris konkreetne asi ning nõuab valdavalt osalt kodanikest kindlates rollides igapäevast sihipärast toimetamist, muidu ta ei edene ning püsiminegi võib päris nobedasti raskeks minna. Rahva…
Kõik kokku kukkus välja üks tegus aasta, mille käigus sotsiaalsed asjad hakkasid nii siin kui mujal liikuma pigem tõusujoones või stabiilsuse suunas. Tõejärgsus ei näidanud küll mingeid kadumise märke, kuid valjemaks muutus nende hääl, kes toimuvat otsesõnu kirjeldasid ega pea psühholoogilist toimivust peamiseks tõe kriteeriumiks. Poliitikas jätkus paljudes riikides kõrvalvoolude mõju tugevnemine ning süvenes iha tugevate liidrite olemasolu…
Heameel on tõdeda, et taaskord on eesti keelde jõutud panna tekst, mis on algsest ilmumisest alates palju aastaid tublisti mõjutanud inimkonna intellektuaalset teekonda. Sel suvel jõudis meie vaimsesse ruumi kindlamalt pärale Prantsuse arsti ja mõtleja Julien Offray de La Mettrie (1709–51) 60leheküljeline tekst “Inimene kui masin”, mille tähendus inimese ontoloogia mõistmise ajaloos on paljude erinevate…
Viimastel aastatel on meedia (ja paljud seal olijad samuti) liikunud muudkui tõetuse domineerimise suunas – millegi suhtes seisukoha võtmisel ei ole järjest sagedamini niivõrd oluline vastavus tegelikule asjade seisule, vaid selle esitamise atraktiivus ja emotsionaalne sobivus. Ju on selles omajagu süüdi enesekindla turvalisuse olukord, kus tõetuse viljelejad arvavad end olevat.
Vaatasin enne asja lõppenud aasta kohta kirjutama asumist paari viimase aastavahetuse samalaadseid kandeid ning neis kirjapandu (iseäranis muutustega seonduv) klapib hästi ka 2016. aasta kohta, kuid ometi tundub midagi läks möödunud 365 päeva jooksul kokkuvõttes ka hoopis teisiti kui varasemalt. Hulk lähiringi kuuluvaid inimesi ja ma ise nende hulgas, sai lõppenud aastal tunda eksistentsiaalses olukorras viibimise raskust…
Eestist ilma asju vaadates paistab lõppev nädala muidugi väga erilisena, sest meil sai valitsus parlamendilt hundipassi, millega kaasnes ka reformipartei pika (Eesti iseseisvuse kontekstis ülipika) võimuperioodi lõpp ja Ameerikas valiti presidendiks mees, keda siinne meedia kuidagi sellele postile ei soovinud ning paljud poliitikud siin ja seal samuti. Mõnede jaoks olid mõlemad sündmused kõrge emotsionaalse laenguga, nii et…
Suure sõnavabaduse ajastul kogeme aegajalt paradoksaalselt seda, et otseütlemine ei ruuli, aga ülekantud tähenduste abil asjade seletamine inspireerib paljusid. Hiljutise PMi arvamusliidrite lõuna kõnepidajad valisid oma kõnede stiiliks metafooride kaudu meie endi kohta tõe kuulutamise – kollide ja koerte abiga seletati nii meie mitterahuldavat hingeseisundit kui ravivõtteid selle parandamiseks. Metafoorid võivad muidugi ilusad, vaimukad ja õpetlikud olla, kuid ühel hetkel…
Meie meedia (vt üksnes viimaste päevade näidetest Edward Lucase juttu Vooremaas või üht Postimehe päevaintervjuud ja selle kommentaariumi) on taas kiindunud suuri lõppe kuulutavatesse kirjatöödesse. Kui mõni aeg tagasi oldi mures nafta lõppemise või globaalse üleujutuse pärast, siis nüüd muretsetakse Euroopa ja Lääne ühiskondliku korralduse saatuse pärast. Eks küsimus ole ikka sotsiaalsete süsteemide kohanemisvõimes ning…
See oli üks muudatuste ja muutmiste aasta. Nii mõnelgi asendusid ühed sisseharjunud tegutsemise viisid teistsugustega, mille tegelikkuseks saamisest ei olnud asjaosalistel enestelgi veel veel aasta alguses suuremat aimu. Minu lähikonnas toimunud muudatustega olid asjaosalised vägagi rahul, samas meie avaramas sotsiaalses ruumis toimus asju, mis tekitasid inimestes inimestes rahutust ja ebakindlust. Justkui midagi suuremastaabilist oleks teoksil,…
Eile etendus Tartus teatrifestivali raames Kõivu-Pedaja “Keskmängustrateegia“. See oli esimene kord pärast meistri enda lahkumist kokku puutuda tema vaimse kehastamisega. Ega see kerge teatrisuutäis olnud ning jäi kõigi tema tükkide varasemate lavastuste seas kuskile keskmisele positsioonile – on nähtud nii palju mõjusamaid kui täitsa kaootilisi tükke. Selles etenduses oli laval kord olemas, kuigi lugu ise…