Organite vastastikused jutlemised vastavate kiinide vahendusel

A. Soosaar ¤¤ Märkmeid füsioloogiast 2022– 

Organite vastastikused jutlemised vastavate kiinide vahendusel

Põnev oli lugeda Sen ja Ko hiljutist kirjatööd südame vastastikustest jutlemistest (cross-talks) teiste organitega. Südame toimetamine sisesekretoorse organina kodade natriureetiliste peptiidide varal on teada juba mitukümmend aastat ja see arusaam on võtnud kindla koha sisse ka füsioloogia õpikutes. Nüüdseks on selgunud, et müokardi rakud vabastavad veel väikestes kontsentratsioonides hulka erinevaid teisi rakke mõjutavaid aineid. Nii on juhtunud ka mitmete teiste organite, kudede ja rakutüüpidega (iseäranis rasvarakud ja lihasrakud), et need lasevad vastavalt olukorrale organismi ekstratsellulaarsesse suurel arvul erinevaid regulaatoraineid. Neid aineid on hakatud kutsuma vastavalt adipokiinideks, müokiinideks ja kardiokiinideks. Selle empiirilise suundumise tõttu on järjest enam levinud arusaam, et küllap on organismi kõikide rakkude funktsioonide seas millegi mõjutamise ja isegi sihipärane mõjutamise ehk reguleerimise roll. Organokiinide uurimise üheks hiljutiseks kokkuvõtteks saab pidada üht ajakirja Frontiers of Endocrinology eriväljalaset. Lisaks on krosstooki loos oluline ka organite vastastikuse mõjutamise aspekt ning organite normaalse toimise tingimuseks on mingi rohkem või vähem kindel regulatoorsete mõjude komplekt, mis omakorda vabastab organitest adekvaatse teisi organeid mõjutava regulatoorsete ainete komplekti. Ühelt poolt avardab see klassikalist organismi funktsioonide reguleerimise loogikat, mille kohaselt organismi funktsioone juhivad eeskätt reguleerimistele spetsialiseerunud närvisüsteem ja sisesekretoorsed näärmed oma spetsiifiliste võtetega. See krosstooki jutt võeti kõigepealt kasutusse erinevate rakusiseste sigaaliradade vastastikuse mõjutamise kohta, kuid sel näikse olema märksa avaram või isegi universaalne bioloogiline tähendus. Teiselt poolt näikse organite, kudede ja rakkude krosstookid sobivad olema nende haiguste tekke ja kulu selgitamiseks, mille puhul kahjustused ilmnevad mitmetes erinevates organites. Üldine loogika oleks siis niimoodi, et esimesena häirunud organi struktuuridest tuleb muutunud regulatoorne mõju teiste organite struktuuridele, mis omakorda muudab nende poolt esimesi mõjutavat regulatoorsete signaalide komplekti. Kui selline ringseos või tsükkel kestab pikemat aega ning vastastikused regulatoorsed mõjude teisenemine järjest süveneb, siis ühel hetkel võibki tulemuseks olla hulgiorgankahjustus.

Kõik kokku näikse organismi iga osa reguleerimise muster palju keerukam olema kui üksnes tsentraalsema päritoluga närvi ja humoraalsete signaalide summaarne mõju, sest lisanduvad veel hästi timmitud ja piiritletud  vastastikused mõjud organismi erinevate osade vahel eesmärgiga nende talitlusi nii omavahel kui kogu organismi homöostaasi hoidmise nimel paremini koordineerida. Viimasest kasvab muidugi välja ka ekstratsellulaarse keskkonna eriline roll organismi elushoidmisel ning selle käsitlemine peaks olema jõukohane kõige suure üldistusjõuga ökoloogia teooriatele.

2. veebruar 2025