A. Soosaar °° Märkmeid füsioloogiast 2022-

Maturana ja Varela metafüsioloogia suur skeem – elusat organiseerib homöostaatiline autopoees

Tšiili praeguseks juba siit ilmast lahkunud õpetlaste Humberto Maturana ja Francisco Varela nimed ja nende autopoeesi idee on mulle juba aastakümneid teada olnud, esmalt ilmsesti meie teorbio inimeste (Kalevi Kull jt) meililistist ja juttudest ning siis ikka juba enda rahvusvahelisest infovahetusest samuti. Siiski ei olnud ma siiani nende tekste kuigi lähedalt vaadanud, saati siis veel tähelepanelikult lugenud. 2021. aasta lõpus märkasin kuskil veebis nende raamatu eestikeelset pealkirja „Autopoees ja tunnetus. Elusa realiseerumine“ ning kohe huvigi oligi platsis nende kuulsa töö tõlget lähemalt uurida. Suht õhukest köidet lehitsedes sai kiiresti selgeks, et sellesse on pandud mitu omavahel kindlamalt või lõdvemalt seotud teksti: raamatu tuumaks 3 pikemat filosoofilist esseed, millest üks Maturana päris pikk sissejuhatus elusa olemuse teemasse, teine tema essee tunnetuse bioloogiast ning kolmas tema ja Varela elusa üldiste printsiipide kirjeldus, siis neile veel lisaks mitmed tekstidele kirjutatud eessõnad. Raamatut lugedes sai samuti selgeks, et tõlkija ei ole õige abstraktse keerulise jutu eesti keelde panemisega mitte just kõige paremini hakkama saanud ning loetu suhtes selguse ja kindluse saamiseks tuli tõlget aeg-ajalt võrrelda teose ingliskeelses lähteversioonis  sisalduvaga ja lõpuks ikkagi oma jutus ingliskeelsest versioonist lähtuda. Siis läks veel hulka kuid ja mitu korda üritamist, enne kui loetu refleksioon sai ka kirja sai pandud.

Aga olgu siinkohal füsioloogia kõige üldisemate põhimõtete otsingu kaalutlusel lähemale vaatlusele võetud üksnes raamatu kolmas, Maturana ja Varela 1972. aastal nende emakeeles avaldatud essee „Autopoees. Elusa organisatsioon“, mis sai tegelikult laiemalt tuntuks alles hilisema ingliskeelse tõlke vahendusel. Kuigi tekst ja selle stiil on selgesti filosoofilised ja selles ei leia üldse mingeid bioloogiliste protsesside/mehhanismide konkreetseid kirjeldusi, paelusid mind kõige enam selle töö sissejuhatus ja esimene peatükk elus ja mitteelus masinatest, mis avavad üpris üldiste ontoloogia mõistete ja nende seoste esitamise autorite arusaamu elus olemiseks vajaliku talitlemise ehk füsioloogia kõige üldisemate printsiipide kohta. Nad ise on loo sissejuhatuses võtnud endale ülesandeks tuvastada olemuslikku (invariantset) elusa organisatsioonis, mis juba üksjagu konkreetsemalt tähendab nende jaoks elusate koosluste autonoomia võimekuse ning elu jooksul nende identiteeti ja invariantsust säilitavate suhete selgitamist. Kavatsus on kahtluseta väga ambitsioonikas, sest soovitakse elusmaailmas toimuvate protsesside tohutult suurest hulgast välja tuua  suht lihtsasti sõnastatavat, aga üpris raskesti märgatavat elusa alusprintsiipi, mis teeb oma organiseerivat tööd igas elussüsteemis. Oma vaadete päritolu ja geneesi Maturana ja Varela väga selgitama ei vaevu, kuid nende ilmavaatelist alusmüüri esitab selgesti vastuseis Aristotelese vaateist pärit elamise eesmärgipärasusele ja erilisele elujõule ning poolehoid kartesiaanlikule mehhanitsismile ühes kindlameelse füsikalismiga. Samas ei ole nad kõikehõlmava empirismi usku (mida peavoolu füsioloogia kipub olema), vaid rõhutavad mitteempiiriliste põhimõtete tähtust kogu selles elusa mõistmise ettevõtmises ning filosofeerida elusa fundamentaalse aluse asjus neile meeldib.

Autonoomia tähendab minu jaoks millegi kestvamat iseseisvat või enda poolt juhitavat eksistentsi, mis püsib toimivana toimija enda tegevuse kaudu olgu siis stabiilses või muutuvas keskkonnas. Vaadeldava töö autoritega nõustudes on elusa puhul on väga eriline, et elusolija suudab oma identiteeti ja toimimise põhilaadi säilitada nii pideva ümbritsevaga ainete vahetamise kui ümbritsevast tulevate tingimuste muutumisel. Nad on selle võime ristinud autopoeesiks ehk maakeeli siis iseenda taasloomiseks. Mu meelest ei ole autonoomia ja autopoees päris samad või vastastikku teineteist tingivad asjad, kuigi autorid näikse nii oma mõtet seadvat. Samuti ei ilmne autonoomia elusa organisatsiooni kõikide vormide või tasemete juures, see on omane just organismidele. Nii et autopoeesi võiks kohata justkui mistahes elu ilmingu juures, mis vajaks küll hoolikamat kontrollimist.

Maturana ja Varela tunnistavad masina mõiste tähtsust oma skeemis. Kui tavapäraselt on masinad inimeste poolt kindlal eesmärgil tehtud, siis nemad mõistavad masinat märksa laiemas tähenduses ja peavad elussüsteemegi masinateks, kuigi enda poolt disainitud elus masinate loomiseni on inimesed alles päris viimasel ajal ja enne suure skeemi esitamist jõudnud. Küllap on nende masinalembus saanud tuge nii Descartes’i ja prantsuse 18. sajandi materialistide arusaamadest kui 20. sajandi keskpaiga küberneetika edusammudest ja lootustest. Eelmise sajandi kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel tegeldakse nii tehnoloogias, füsioloogias kui filosoofias innukalt masina motiivi üldisematesse ja konkreetsematesse ontoloogiasse istutamisega ning masinat ei määratleta enam mitte selle valmistaja, vaid masina ontoloogilise võimekuse kaudu.  Sellel samal ajal informatsiooniga seonduva innukas areenile tulek laiendab oluliselt masina tähendusvälja, mis seni oli seotud eeskätt energia muundamise ja töö tegemisega. Sealt alates võivad masinad põhimõtteliselt teha kõike, kuid piiravaks teguriks osutub siiski masina loomise ja haldamise tehniline suutlikkus. Nii ongi Maturanale ja Varelale elussüsteemid ka teatud tüüpi masinad, mida iseloomustab homöostaatilise autopoeesi võime.  Veelgi enam, nende arvates tuli elusateks lugeda kõik süsteemid, mis olid homöostaatilise taasloomise võimelised.  Nende elus masinate käsitlus oli õige radikaalne, sest ühelt poolt ei pidanud see oluliseks masina konkreetseid komponente ja nende spetsiifilisi omadusi ning teiselt pool pidi masina (elusa) organiseerumise ja selle säilitamise võime püsima rangelt sama masina sees, selleks polnud vajalik interaktsioon ümbritsevaga. Maturana ja Varela teevad oma käsitluses selget vahet organisatsioonil ja struktuuril. Nende käsitluse objektiks on organisatsioon, struktuur on vaid organisatsiooni konkreetne realiseerumine. Eks DNA ja selle teatud viisil organiseerunud kogumikud suuda põhimõtteliselt piisava sobiva materjali olemasolul masina sisemist struktuuri hoida, kuid kas selle kohal peab olema veel mingi täiendav organiseeriv tingimus või põhimõte? Sellise küsimuse esitamine tekitab arvukalt uusi küsimusi, mis pigem loovad küsimusele negatiivse vastuse. Homöostaas on füsioloogias alates eelmise sajandi kolmekümendatest aastatest  väga laia haardega mõiste ning teadmist ja uurimist sisustav põhimõte, millel on potentsiaali avada elusa teatud omadustega elusa kui mitteelusa eksistentsi ontoloogiat. Seetõttu ei ole sugugi imestada, et Maturana ja Varela füsikalistlik-masinistlik elusa käsitlus vajas homöostaasi, kuigi nende loos jääb üpris ähmaseks see, miks elusolemise organiseerimisele on hädasti süsteemi sisekeskonna teatud näitajate stabiilsust tarvis.

Suured skeemid on intellektuaalselt filosoofilisematele arudele küll paeluvad, kuid ega nad ikkagi ei asenda meelte vahendusel sinna välisest maailmast jõudvate mõjupiltide loomist, mis omakorda aitavad luua tõhusamaid vahendeid maailmaasjadesse sekkumiseks ja mingil määral nende suunamiseks. Sestap luuakse füsioloogias jätkuvalt uut teadmist asjaolude empiirilise kontrollimise kaudu, mille viisid tulevad senistest sotsiaalset eluõigust omavatest teoreetilistest arusaamadest ja kontrolli tulemused kinnitavad senist või loovad uut teoreetilist teadmist.

Autonoomia loob vahva ühenduse Maturana ja Varela metafüsioloogia ja bioeetika vahele, sest ka viimase üheks peaprintsiibiks (kui mitte peamiseks) on respekt inimese autonoomia suhtes. Arvestades raamatustki õhkavat Maturana suurt eetika lembust, ei pruugi tema filosoofia ja bioeetika autonoomiate kokkupuude päris juhuslik olla. Pigem ei olegi juhuslik, vaid mingi sügavama sisuga ühendus, millel on potentsiaali pakkuda mingit fundamentaalsemat autonoomia ontoloogilist rolli kõikjal.

Franco Varelat on elusa autonoomia käsitlust omasoodu veel edasigi arendanud, mille võtab kokku 1979. aastal ilmunud raamat „Principles of biological autonomy“.

17. september 2022