A. Soosaar °° Märkmeid füsioloogiast 2022-

Indiviidi autonoomia kasv kui evolutsiooni tunnusjoon

Nädalapäevad tagasi tuli teade, et  JoP-s on ilmumas ülevaade autonoomiast evolutsiooni ja organismi toimimist ühendavas võtmes. Teadupärast käib juba pikemat aega bioloogias üks põhimõttelisem eesmärgipärasuse põhimõttega seonduv mõõduvõtt füsioloogia ja evolutsiooni mõtestajate vahel ja Bernd Rosslenbroichi mainitud sõnumist tuleb välja, et indiviidi autonoomia võiks olla üks sildav põhimõte kahe leeri vahel.  Ühelt poolt vajab indiviidi järjest suurem võimekus kontrollida isendaga toimuvat järjest keerukamat regulatoorsete protsesside arsenali (see huvitab väga füsioloogiat), mis teiselt poolt avardab võimalusi ja paindlikkust muutuvate keskkonnaoludega edukaks toimetulekuks (see on oluline argument nii füsioloogia kui evolutsiooniõpetuse jaoks). Ei ole üldse imestada, et autonoomia tähtsustajad peavad väga lugu organismi mõistest, sest on ju organism autonoomia subjektiks, ja käesolevagi loo autor näikse üpris selgesti organitsist olema ega toeta radikaalset geeni(de) primaarsuse teesi evolutsioonis, mis mõned aastakümned tagasi nii väga populaarseks sai. Ta toob organismi iseloomustamiseks välja järgmised üldpõhimõtted: teatud tunnuste/omaduste püsivus (inglise keeles märgitakse seda mõneti üllatuslikult sõnaga robustness); autoregulatsioon, homöostaas ja püsiv enesele osutamine ja (ala)süsteemide seesmised funktsioonid.  Need põhimõtted on kahtlemata füsioloogias väga olulised ning neid soovitakse iseloomustada väga konkreetse protsessuaalse sisuga. Selle kirjatöö valguses oli päris vahva mõelda ka bioeetika juhtpõhimõttest, isikuautoomia austamisest, kui evolutsiooni edendavast hoiakust ja käitumise juhtnöörist. Seni olid isikuautonoomia toetamise argumendid ikka sotsiaalset päritolu.