A.Soosaar ¤¤ Märkmeid füsioloogiast 2022–
Geenid ja füsioloogia
Mõlemad pealkirjas toodud mõisted on mõttemahult üüratud, mis siis veel arvata olukorrast, kui need mõlemad korraga käsile võetakse. Muidugi ei ole mul plaaniski siin midagi põhjalikumalt käsile võtta. Veste vahetuks inspireerijaks on Postimehes ilmunud Tartu teadusfilosoofi Edith Talpsepa artikkel evolutsiooni teedest ja neis kolmandat teed sillutavatest daamidest. See artikli lugemine omakorda elustas mälus minu jaoks selle sügise arstiteaduskonna 390. aastapäeva teaduskonverentsi kirkaima ja mõneti iroonilise teadusfilosoofilise tõdemuse immunoloogiaprofessor Pärt Petersonilt päris istungi lõpus (vt aja järgi 3.34.05 kandis), mille kohaselt teadlased on seletuste loomisel kreatiivsed, aga seletuste tõesus on tegelikult juba üks teine teema. See seisukoht viitab teaduse tegemisel muidugi asjaolule, et teadlased loovad oma seisukohti (mis kollektiivsel tasemel tekitab juba teadmist) ebapiisava informatsiooni tingimustes ja kreatiivsus kompenseerib sellest tulenevaid defitsiite. Seda tõdemust kinnitab dr Talpsepa loos geeni mõiste määratlemise raskuste kohta skeptilises võtmes antud kommentaar professor Toivo Maimetsalt. Kui juhtivate naisteadlaste tutvustamisega seonduv siin kõrvale jätta, siis on artikkel linnulennuline vaade elusa evolutsiooni teooriate arenguloole, milles omakorda konstateeritakse vajadust asendada 20. sajandil tekkinud ja õitsenud geenifundamentalism mingi mitmekesisema vaatega. Eks bioloogia arenguloos on olnud üksjagu võitlust ja vastandumist üksikorganismi ning organismide koosluse perspektiivi vahel, kusjuures mõlema puhul on tähtis olnud ajalise aspekti (üksikindiviidi elukaar versus sarnaste organismide käekäik läbi generatsioonide) mõistmine. Eluteaduse väljakujunenud tööjaotuse kohaselt on füsioloogia keskendunud üksikorganismile ja evolutsiooniõpetus organismide kogumite arengule. Kuskil nendel vahel on veel ökoloogia, mis uurib kuidas konkreetses ruumis ja ajas erinevad organismid iseenda ja üksteisega toime tulevad. Tööjaotus on teinekord sedavõrd isoleeriv olnud, et füsioloogia ja evolutsioonibioloogia baasmõisted (küllap siis ka muu keel ja mõtlemine) on päris erinevad. Nii tegeleb füsioloogia eeskätt organismi ja selle osade funktsioonidega, evolutsiooniteadus aga organismi tunnuste ja nende järgmistesse põlvkondadesse ülekandumise seaduspärasuste selgitamisega. Tunnus on ontoloogilises mõttes palju paindlikum või lõdvem mõiste kui funktsioon ning füsioloogias tegelikult harva kasutatav. Samas on artikli ühel peategelasel geenil kõvasti potentsiaali mõlemas valdkonna keskne tegija olla. Kui algselt oli geeni mõiste eeskätt ikka evolutsionistide kasutuses, kuid DNA ja sellega seotud uuringute tulemusena sai selgeks, et lisaks põlvkondadevahelise info salvestamise rollile on geenidel tähtis, kui mitte asendamatu roll organismi elutegevuse juhtimisel. Füsioloogiat viljeldi edukalt oma kakssada aastat, ilma et geenidega täpselt toimuvast suurt puudust tunti. Organismis toimuva avastamisel ja selgeks tegemisel tegutsesid füsioloogid elusa kõrgematel organisatsiooni tasemetel, jättes varasemalt vahendiliselt kättesaamatud rakusisesed DNA, RNA ja isegi valguprotsessid oma seletustest välja. Mida rohkem saadakse teada rakkude sees toimuvast, seda terviklikumaks kujuneb ettekujutus elusa toimimisest nii organismide kui nende gruppide ja järgnevate generatsioonide tasemel. Küllap peegeldabki Toivo Maimetsa kommentaari lõppu jäänud tõdemus kahest geeni defineerimise viisist seda, et geenid on seletuslikult vajalikud nii pärilikkuse kui organismi juhtimise mehhanismide tänapäevaseks mõistmiseks. Kusjuures geeni pärilikkuse ühikuks pidamine on vahva ühisosa evolutsiooniõpetuse ja traditsioonilises füsioloogias õige laialt levinud üksuselise mõtlemise (n.t nefron, maksa sagarik, neurovaskulaarne üksus ajus funktsioonide selgitajatena) vahel. Geeni pidamine DNA järjestuseks toob oma konkreetsuses esiplaanile DNA-ga seotud protsesside sidumise mingite funktsioonidega. Praeguse seisuga näemegi, et rakkude DNA-protsessidel on võimekust nii struktuurse info salvestamiseks kui elusstruktuuri juhtimiseks. Nagu ikka bioloogia arengus (NB! Meenutagem ka Pärt Petersoni tõdemust loo alguses) on geenidest aru saamise arengus liigutud lihtsamalt keerulisemale ja komplekssemale: seda lihtsamat vaadet esindab möödunud sajandi lõpu totaalne geenifundamentalism (n.t Richard Dawkinsi versioonis), samas uued teadusandmed näitavad toimuvat mitmekesisemana ja DNA võimekust jätkuvalt väga suurena, kuid mitte absoluutsena.
- november 2022