Füsioloogia – plastilisus – filosoofia
Nädal või kaks tagasi trehvasin Acta Physiologica juhtkirjale plastilisusest, mis oma üldisuses üritas tekitada üht uut silda füsioloogia ja filosoofia vahele. Eks bioloogid kasuta plastilisuse mõistet (seda täppisteadusliku konkreetsusega määratlemata) laialdaselt tähistamaks bioloogilise süsteemi (organismidest üle organisatsiooni vaheastmete molekulideni välja) võime(kus)t sättida oma struktuuri ja/või käitumist vastuseks uutele (teistsugustele) oludele. Sellisel viisil määratletuna on plastilisus eeskätt süsteemi kohastumise teenistuses, kuigi teiselt poolt annab plastilisuse ulatuse adumine aimu ka süsteemi suutlikkuse piiridest üldisemalt tema eksistentsi kogu kestuses. Füsioloogia ajakirjadest leiab sadu või tuhandeid kirjatöid plastilisusest närvisüsteemis, rakkude/kudede arengus ja regeneratsioonis, rakkude geeniprotsessides, nii et selle mõistega näikse õige sobiv olema märkida muutlikkusega seonduvat elusa elukäigus. Esimesel lugemisel oli tekst filosoofialembesele füsioloogile õige erutav, kuid pikemal seedimisel on tegemist veel ühe silla pakkumisega bioloogia ja filosoofia vahele, seekord prantsuse mõjuka kaasaegse filosoofi Catherine Malabou plastilisuse käsitlusega. Filosoofi silla ehitamise pretensioon näikse tegelikult veelgi avaram olema ja see võiks sillata mistahes muutlikkuse võimet omavat eksisteerivat asja nii materiaalses kui sotsiaalses ruumis, teisisõnu kipub ta nägema plastilisust kui eksistentsi universaalset atribuuti. Filosoof määratleb plastilisust võimena võtta vormi (nagu näiteks savi) või anda vormi (nagu näiteks plastiline kirurgia). Niisugused vormimängud viivad meid kiiresti väga vanade mõtete radadele sisust, vormist ja nende omavahelisest läbisaamisest, mis füsioloogiagi mõttelises maailmas on läbi aegade suurt tähtsust omanud. Nii et pigem näikse juhtkirjas kirjutatu meenutama meile vana hõbedat (funktsionalistliku vaateviisi universaalsust) uues hetkel läikivas kuues. Ega see muidugi halb ole, et üht üpris ahvatlevat ontoloogilist vaateviisi taas meenutada.
2. märts 2024