A. Soosaar ¤¤ Märkmeid füsioloogiast 2022–
Filosoofid värskemalt homöostaasist
Aegajalt pääsevad füsioloogia ajakirjade veergudele ka filosoofid, kui nad oma mõtlemise objektiks võtavad mõne füsioloogias olulise mõiste või seose. Nii ilmus mõned nädalad tagasi JoP-s William Bechteli ja Leonardo Bichi kirjatöö homöostaasist. Bechtel on väga kogenud bio- ja neurofilosoof ning Bichilgi on juba päris mitmeid teoreetilisi kirjatöid bioloogia kesksete mõistete kohta. Walter Cannoni loodud homöostaasi mõiste ja termin on teadupoolest juba sajandi olnud üheks füsioloogia baasteemaks, mida nende aastate jooksul on hulgaliselt kiidetud, laidetud, modifitseeritud ja ikka jätkuvalt üpris innukalt kasutatud. Mõnede arvates ongi homöostaas ainuke suur füsioloogia enda kontsept, kõik teised kasutusel olevad printsiibid pärinevad teistest loodusteadustest. Seda vaadet põhjendab ja võimendab muidugi kogu homöostaasiasjanduse all ja peal olev 19. sajandi prantsuse superstaari Claude Bernard’i idee organismi sisekeskkonna püsivusest. Ses mõttes on isegi üllatav, et alles nüüd jõuavad needki märkmed otseselt selle sedavõrd olulise füsioloogilise mõtteviisi manu. Siiamaani on üksjagu auru läinud oomikalise füsioloogia erinevate aspektide reflekteerimisele ja vähemasti Google järgi ei ole keegi veel homöostasioomiga veel tegelema hakanud. Seda defitsiiti võib tingida nii homöostasioomi foneetiline kohmakus kui seni veel füsioloogiline sisutus.
B & B kaardistavad oma artiklis homöostaasi idee käekäiku viimastel aastakümnetel ning pakuvad üht mõttelist arenguversiooni homöostaasi edasiseks sisustamiseks. Kirjatöö üheks väärtuseks mõiste arengu verstaposte märkivatele tekstidele osutamine, mis võimaldab küllalt lihtsalt lugejalgi mõista seni käidud teekonda reprodutseerida. Tore oli artikli vahendusel tuttavaks saada nii mõnegi eelmise sajandi füsioloogia suurkuju mõtetega homöostaasist ja ka nende endi teekonnaga füsioloogias, olgu siinkohal mainitud Lloyd D. Partridge, Hans Selye, Norbert Wiener või George Billman. Nii selgubki, et 21. sajandil ei olegi teab mis palju täitsa uusi homöostaasi käsitlusi ilmunud, pigem on need tekstid olnud seniste sündmuste kroonikad (nt GE Billman, 2020) või mõiste ühe või teise aspekti rõhutamised (nt regulatsioonikontuurid RHS Carpenteri, 2004 a artiklis) Homöostaasi mõiste arenguloos eristavad autorid Bernardi-Cannoni algset arusaama homöostaasist kui oma rakkudele stabiilsema sisekeskkonna pakkumisest organismi regulatsiooniprotsesside eesmärgina ning sellele järgnenud küberneetiliste käsitluste järku eelmise sajandi teises pooles, kus põhitähelepanu suunatud üksikute homöostaatiliste parameetrite üsna püsivat taset hoidvate regulatsioonikontuuride disainile ja omadustele, s.h negatiivsele tagasisidele ja seadepunktidele. Kuigi üksikute regulatsiooniahelate testimiseks on tehtud hulk eksperimentaalset tööd ja saadud tulemusi peetud vastavate ahelate olemasolu kinnituseks, on siiski tekkinud ka üksjagu palju lahtisi otsi ja uusi küsimusi kontuuripõhiste mõtteviiside rakendamisel. Eks peamiseks mureks ole ikka regulatsiooniahelate üksteisega läbipõimumine ja nende paljususele mingi ühise nimetaja leidmine. B & B seovad oma loos homöostaasi organismi tasemega või isegi täpsemalt selle organisatsiooni püsimisega ajas. Loomulikult on sümpaatne, et üksiku indiviidi elu ei ole ära määratud mingi ühe või mõne regulatsiooniahelaga, tegemist on ikka väga suure arvu samaaegselt toimiva regulatsioonimehhanismiga, mille panuse kriitilisus küll iga ajahetkel varieerub, kuid kõik loovad ikkagi väga mitmekesiseid homöostaasi mustreid. Siitsamast tekivad parema kohastumisvõime kaudu selged seosed ka evolutsiooniõpetustega, mis mõnede jaoks kujutavad füsioloogiast mingit täiesti teistsugust maailma.
PS. 30 aastat tagasi pidasin arstiteaduskonna nõukogule venia legendi loengu homöostaasist, millest kahjuks ei ole säilinud ei teksti ega tookord demonstratsiooniks kasutatud lüümikuid. Jutt sai tookord päris üldine, nii et üks nõukogu liige kurtis, et see jutt sobinuks paremini aulaloenguks kui lektori lektorivõimete testimiseks. Tookord oli mul kasutada juba kateedri raamatukogus olnud Cannoni kuulus asjakohane 1929. a ülevaateartikkel, küllap selle najale saigi tookordne jutt suuresti sätitud.
4. detsember 2024