Elu, suhtlus, elektroom

A.Soosaar ¤¤ Märkmeid füsioloogiast 2022– 

Elu, kommunikatsioon, elektroom

Selle nädala JoP artiklite pealkirjades torkas silma Arnold De Loofi lugu makroevolutsiooni sõltumisest kommunikatsioonist. Pealkirja lugemise esmaseks muljeks oli, et kellegil on tulnud taaskord isu lepitada evolutsiooni ja füsioloogiat. Lugemise käigus sai selgeks, et autori kavatsus on märksa suurejoonelisem, sest ta tahab hoopis defineerida elu reduktsionistlikul ehk ühele lausele (põhimõttele) taandaval viisil, mis märkide keeles oleks L = ∑C, kus L on elu ja ∑C suhtlusepisoodide summa. Ja elusa üksuseks ei ole mitte rakk, vaid suhtlussektsioon (communicating compartment). Kommunikatsiooni kesksusele lisandub mõttelennus veel elu teatud sammastele toetumise metafoor. Algselt pärinevad sambad DE Koshlandi Science’i lühiesseest (vt kohe teksti järel udusel joonisel A osa De Loofi modifikatsiooni; joonis selgub, kui sellel klikata).

 

 

 

 

De Loof ehitab elule kaks IT alussammast, lisab neile energia ja motivatsiooni sambad, laseb need kõik liikuma suhtluse tagamise ja probleemide lahendamise ülesandega ning süsteemil ongi eluvaim sees (vt joonist A selle lõigu järel oleval udusel joonisel; joonis selgub, kui sellel klikata). Et suhtlussektsioonides suhtluse ja probleemide lahendamisega vältida kogu aeg algusest alustamist, siis toob ta mängu veel kolm erinevat mälu (geneetiline (DNA-l põhinev), kognitiivne (ilmsesti vaimsel/teadvusel põhinev) ja elektriline (ioonide liikumisel põhinev)) koostoime. See sõnumi ja selle vastuvõtmise keemiline aspekt on tänapäeva bioloogias universaalselt reasieerunud ligandi-retseptori interaktsiooni põhimõttega. Siiski on ilmne, et De Loof tahab elusat näha läbi arvutiteaduse prisma ja elusa informatsioonilisuse arusaamal on tänapäeva eluteadusteski tublisti jumet. Arutluse käigus õnnestub tal isegi vitalismi vaimus tuletada mõte, et elu ise oma probleeme lahendava (kohastumusliku) võimekusega on ka evolutsiooni suunav jõud.

 

 

 

 

 

Märkimisväärne on ka autori püüe eluprotsesside mõistmisel teha panus bioelektrilistele protsessidele, mille kogumeid moodsas oomika kõnepruugis on hakatud kutsuma elektroomiks. 18. sajandi lõpus Luigi Galvani avastatud loomse elektri tähtsus on paari sajandi käigus tooni andnud närvisüsteemi talitluse seletamisel, aga 21. sajandi esimese veerandi lõpuks on organismides toimuvaid elektrilisi protsesse innukamalt hakatud siduma universaalsema elu tagamise ja arendamise (evolutsiooni) rolliga. Olles oma füsioloogia tegemistes bioloogilise elektriga üksjagu kokku puutunud, siis selle kogemuse alusel passib elusa elektrilisus päris hästi organismide nii onto- kui fülogeneetiliseks suunamudijaks. Minu jaoks on kogu uhke skeemi vajakajäämiseks selle kasin seos maailma materiaalse küljega (substantsiga vanade filosoofide keeles), panus tehakse rohkem omadustele. Aga omadused iseenesest (ilma substantsita) ei kipu realiseeruma ja see teeb puhaste omaduste vaated üldiselt altpoolt õige õõnsaks.

Muidugi ei jätnud artikli lugemise käigus tutvumata lähemalt selle autoriga. Leuveni ülikooli emeriitprofessor Arnold De Loof on väljapaistev putukate endokriinfüsioloogia uurija, kes väga viljaka autorina on avaldanud mitmed sajad teadusartiklid sellel teemal. Samas selgus, et see elu bioloogilise tähenduse teema on samuti huvitanud teda aastakümneid, sest vastav raamat ilmus tal juba 2002. aastal. Et tegemist on hormoonide uurijaga, siis on ju selge, miks ta sõnumite saatmise ja vastuvõtu mallist nii sisse võetud. Ilma selleta hormoonideks kutsutavad ained organismi talitluse erilist rolli ei omaks. Igal juhul annavad tema elu tähendusele pühendatud kirjatööd tunnistust, et ta on üks neist füsioloogidest, kellel on kihk anda vahetult mõõdetavale (mis aitavad küll vastata kuidas-küsimusi) veel lisaks mõtteid ja assotsiatsioone füsioloogias uuritavate nähtustega seotud miks-küsimustele.

  1. september 2023