Mõni nädal tagasi avaldas Postimees päris pika Valdur Mikita loo eestluse olemusest ja tulevikuväljavaadetest, mille pealkirjas oli just eesti mees lehma selga pandud. Pole kahtlust, et Mikita on vägagi sõnaosav kirjamees, kuid selles loos isegi nii osav, et loo sõnum (loodetavasti lool pidi ikka sõnum olema) hakkab lugemise edenedes järjest enam tahaplaanile jääma. Artikli üldine tonaalsus oli harjumuspärase…
Demokraatiat võib seletada mitme erineva kandi pealt, sh ideoloogilisest, poliitilisest, psühholoogisest, ajaloolisest, antropoloogilisest jms vaatepunktist. Kui demokraatia tähenduseks pidada ühiskonnas tema liikmete küllalt vaba verbaalse kommunikatsiooni käigus enamusele sobivate otsuste setitamist, siis evib selline ühiskonnakorralduse viis selgelt ka tunnetuslikku võimet. Tunnetus sünnib valikute esitamisest, nendest ühe kasuks otsustamisest ja selle järgi tegutsemisest. Kui tehtud valik osutub kogukonnale…
Taaskord tuleb kirjutada kurbi ridu inimesest, keda järsku enam ei ole ja kes on mind oma eluga nii palju mõjutanud. Mati on mu vennanaise vend, keda tundsin sellest ajast, kui ta 1970. aastate esimesel poolel oli koolipois Tartu 1. Keskkoolis. Tema rahulik ja vaikse sisemise imestusega meelelaad oli mulle väga mõjuv ning tema lugemus, kultuurihuvi ja sporditegemine…
Paljude ühiskondade (sh Eesti) alusmüüri värskeim ja hetkel kõige kopsakam kivi on totaalne turumajandus. Turule saab ja tulebki tassida niipalju asju kui vähegi võimalik ning seal saavad inimeste tegevused (või käitumine või elu elamine vms) sotsiaalse väärtuse. Ostuks-müügiks kutsutav vahetus on turunduse (mitte reklaamimise, vaid turuga selle kogu täiuses mehkeldamise) kõige olemuslikum akt ja peasündmus. See akt on õige sarnane teistegi sotsiaalse otsustamise…
Eestis streigitakse väga harva, mistõttu on tegemist pigem õige äärmusliku asjaajamise võttega kui mingi laadanalja viskamise või lihtsalt kellegile ärapanemise üritusega. Olukord paistab veelgi tõsisem seetõttu, et streigi eestvedajad on õpetajad, kellele ühiskond on andnud volituse olla oma jätkusuutlikkuse eeskujuks ja vahendajaks. Seega ei tohiks kellelgi suuremat kahtlust olla selles, et pulbitsema on hakanud päris ühiskonna vaimses südames. Taaskord kuuleb meie…
¤ Peaminister kahetseb seoses http://www.youtube.com/watch?v=E9AhCd-ygkg -ga ¤ Euroopa ei anna anna Eesti Rahva Muuseumi klaaspalee ehitamiseks raha ¤ Ametiühingud lubavad lähiajal aktsioone, sest osa parlamentääre komisjonist ei võta kuulda nende ettepanekuid kollektiivlepingute lõpetamise asjus ¤ Spiiker ei ole rahul, et president on vabariigi aastapäeva asunud senisest teistmoodi tähistama ¤ Tartu ülikool vajab selgust, kuidas oleks kõige õigem…
Ei juhtugi Eesti teatrites kuigi harva seda, et päris samaaegselt või lühikese ajavahega võetakse mitmesl pool mängida üht ja sama tükki. Nii on aga praegugi kuulsa looga “Kes kardab Virginia Woolfi?”. Kuigi tükk on kavas ka NO99s, trehvasime meie seda eile linnateatris vaatama. Etendus oli kaks esimest vaatust ikka väga võimas ning igaühele, kes akadeemilises maailmas pikemalt olnud, tuli seal…
Ütlemata kahju on tõdeda, et Hennu ei ole enam meie hulgas ning tema poolt korda saadetut ei kinnita enam tema hurmav isik. Kuigi ta ei olnud sünniaastalt enam päris noor, oli ta elu lõpuni üdini nooruslik ning tema elu lõppes ülekohtuselt vara. Eile saatsid omaksed, koolikaaslased, sõbrad ja kolleegid ta viimsesse puhkepaika Raadil. Tundsin Hennu…
Mõni päev tagasi sai läbi aasta, kus nii mitmeski asjas tuli soovunelmatest tagasi jalgadega maa peale tulla. Eks siin meie kandis oli see kõige rohkem seotud võlarallide peatumise ning seeläbi raha väe selgema ilmsikstulekuga. Masu-eelsed aastad jätsid küll mulje, et sotsiaalses keskkonnas ei ole enam võimalik väga suuresti eksida, sest ebameeldivusi sai kergesti kompenseerida nende laenu abil…
Presidendi seekordne aastavahetuse kõne tuletas meelde kooliaastaid, kus mõned naisõpetajad üritasid ilusale pühendunud jutule vahelesegajaid korrale kutsuda sapise sähvamisega, “Nagu lasteaed!” President ei olnud oma kõne esitamise ajal üldsegi pahas tujus, kuid sõnum oli tolle vana looga õige sarnane – saage ometi kord juba suureks ja hakake heaks! Eks teine ametiaeg ja aja enda vältimatu kulg on vist tema arusaama presidendi rahva isa rollist…