Jätkuv uudiste voog valgest majast annab märku ihast muutuste järele ja midagi ongi juba teisiti kui viimased hea mitukümmend aastat, kuid võimatu on aru saada, missugune saab olema uus tasakaalupunkt riikidevahelistes suhetes. Siinmail hakkab veebruariga koos ka üürike talv läbi saama, edaspidi liigume aga kevade poole.
USA uue vana presidendi esimeste nädalate ütlused ja tegemised nii temale lähemate kui kaugemate inimühiskondade sotsiaalseks ümberkujundamiseks on olnud sedavõrd mõjukad, et mitmedki senised läänemaise liberaalse stabiilsuse apologeedid on kiires korras vaateid muutmas ja kuulutavad nüüd uue maailmakorra saabumist, mis oma sisus üritab taas kehtestada reegleid ja arusaamu, mille taasilmumist taheti 2. maailmasõja järel võimatuks…
Aegajalt paistab, et ühe ühiskonna konkreetne korraldus põhineb sellel hetkel seal domineerival väärtuste komplektil, mis omakorda sisaldab ühte valikut sama ühiskonna liikmete enamusele sobivatest hingeseisunditest. Kui nende seisundite meelelised ja mõttelised komponendid muutuvad üpris aeglaselt, siis nende emotsionaalne külg on hoopis dünaamilisem sfäär. Võtkem või praeguse suure ida-lääne vastasseisu osapoolte ühiskonnad, vastasleerides domineerivad hoopis erinevad…
Aasta veereb aga kindlalt lõpu poole ning üpris paslik on viimastele siinse kandi suuremate sotsiaalsete koosluste sammudele juba tagasigi vaadata. Palju pea igat masti ootusi ja lootusi oli seotud ameerika presidendi valimistega, nüüd on juba kuu aega olnud võimalik harjuda valge maja endise peremehe naasmisega uue aasta alguses. Valimisvõit tuli erinevalt küsitluste prognoosidest sedavõrd kindel…
Ei-ei, tegemist ei ole ühe vana filmi värskema seletamisega, vaid ikka ühe viimaste kuude personaalse kogemuse kondensaadiga. Lihtsalt vana filmi pealkiri tundus päris sobiv olema väljendamaks hüplikumalt selle suve püsivamaid meeleolusid, millel on lootust pikemale vaimus püsimisele (nagu näiteks tänini meeles olevad hetked filmist). Eelmises sissekandes sai tõdetud, et sel suvel ei ole poliitikas hapukurgiaega…
Kui mõnikord stabiilsematel aegadel juhtub, et suvi on poliitikamaastikul õige igav hapukurgi aeg, siis seekord on lood hoopis teisiti. Viimase kuuga on demokraatiarindel juhtunud sedavõrd palju asju, millel on tublisti potentsiaali põhjalikult muuta ühiskondade kulgu nii lähemas kui kaugemas tulevikus. Lais laastus puhuvad uued tuuled kolmest suunast: kõigepealt europarlamendi valimised, siis brittide parlamendivalimised ja lõpuks…
Eile pidas president Stubb Tartu ülikooli aulas kõne tulevasest maailmakorrast. Juba teema sõnastus viitab sellele, et senine maailmakord on lõppenud või vähemasti lõppemas ning uue tekitamine juba käib. Selle tegijaks ei ole üksnes mõned väga suured, vaid ka arvukas globaalse lõuna keskmiste (meiega võrreldes ikkagi väga suurte) riikide seltskond, kelle poliitikategemise peamotiiviks on majanduslik kasulikkus.…
Kui keegi soovib osa saada psühhiaatrilisest ballettist, siis peaks ta vaatama Vanemuise tehtud “Tuhkvalge” teist vaatust, seal etendati muusika ja tantsu abil posttraumaatilist häiret, depressiooni, isiksuse muutumisi, tegelikus maailmas viibimise asemel meelepetteid/hallutsinatsioone varjude riigis olemist.
Viimasel kuuleb järjest sagedamini nooremate meedikute kurtmist, et haiglates on toksiline töökeskkond. Selline sotsiaalne diagnoos tekitab mitut moodi mõtteid: küllap uued tulijad ei taha enam leppida traditsiooniliste meedikute kooslustes toimivate hierarhiatega (mõjuredelid arstide ja teiste meditsiiniprofessionaalide vahel või arstidel omavahel ametikohtade või erinevate erialade “väärikuse” alusel); lisaks meedikute eneste vaimsele kulutamisele mõjutab see kindlasti moel…
Avalikult kõnelejates kõhklused ja kahtlused süvenevad, et siin kandis põlvkonna jao kestnud rahu ja progressi aeg võib peatselt tugevasti häiritud saada või vaata hoopis lõppeda. Niisugust sõnumit on seekordse vabariigi aastapäeva kandis kuulutanud meie kolm viimast presidenti, mitmed teised poliitareeni säravamad etlejad, ajakirjanikud, eksperdid, ennustajad ja tavakodanikudki. Pigem on enesekindlate lennukate visioonide asemel innukalt asutud…