MÕNI  VEDELIK  SELGUB  SEISTES (vanasõna Tartumaalt)

P.Merimée -M.Kasterpalu – A.Lepik “Carmen”
M.Kõiv – P.Pedajas “Filosoofipäev”

Aeg-ajalt, kõige sagedamini just teatrisaalist-teatrimajast väljudes, küsime ikka enestelt, milline peaks olema üks hea teatrietendus. Ühed teevad panuse näitlejate mängule ja jätavad tahaplaanile mängitava sisu. Nende loogika järgi eeldab teater näitlemist ja mängu, kui see puudub, siis ei ole ka teatrit. Nad ütlevad, et sellisel juhul jälgige tegelikku elu, sealgi juhtub sisukaid, huvitavaid ja põnevaidki asju. Teiste järgi määrab just mängitava loo sõnum etenduse õnnestumise. Nende suust võib kuulda, et näitlejad esinesid meisterlikult, aga see loo iva olnud kasin või õhkavad nad hoopiski, et küll oli hea lugu ja isegi näitlejate kasinad oskused ei suutnud etendust rikkuda. Mõnedki teatrisõbrad naudivad hoopis ilusaid kostüüme ja dekoratsioone või mõnusat muusikat või toredat puhvetit või soliidset publikut või mine tea veel mida. Kõigil neil on miskitpidi õigus ja see vaid kinnitab teatri kui nähtuse paljutahulisust.

Lisaksime teatri hindamiseks veel ühe võimaluse, meeldejäävuse, ja vaatleksime seda konkreetsete näidete varal lähemalt. Meelde jääb nii head kui halba, viimane väidetavasti isegi paremini, kuid kindlasti peab meeldejääv olema ebaharilik ehk tavapäratu. Inimliku mälu käsutuses on teadupärast mitmeid tasandeid ja võimalusi, antud loos piiritleme meeldejätmist individuaalse viisi ja positiivse sisuga. Banaalsena kõlab tõdemus, et inimese mälu iseloomustab võrdselt meeldejätmisega ka unustamine. Nii see juba on, et aeg kannab kõik läbielamised kuhugile hämarusse, kus nad segunevad üheks ebamääraseks mälestuseks. Just nii juhtub ka  meie teatrielamustega, kuid õnneks suudavad mõned läbielamised aja üldisest voolust end lahti rebida ja jääda pidama mäletamisse.  Paraku muutuvad kuningas Aja riigis mälestusedki: üks osa liigub ikka unustuse poole  ja teine osa muutub ikka kirkamaks ja puhtamaks.

Meeldejäävate ja kirgastuvatena meenutaksime järgnevalt üht 1993. aasta  novembriõhtut, kui Karlovas mängiti “Carmenit” ja 1994. aasta maiõhtut kui etendus “Filosoofipäev”. Jah, siiamaani püsivad mõlemad meeles, selle tõestuseks on käesolev lugugi.

Kujutage ette üht Karlova vana puumaja. Te sisenete justkui  korterisse , aga satute hoopis teatrisse. Ruumid on kuumaks köetud nii sõna otseses kui kaudses tähenduses, õhk on tubakasuitsune, kostuvad hispaania viisid, noorepoolne publikum liigub ringi mingite äraseletatud nägudega — jah, olge kindlad, midagi on tulemas. Lõpuks. peale pisikest hilinemist sagitakse kohtadele saalis ja lugu Carmenist võib alata. Ja siis, kujutage ette, selgub kavalehelt, et Carmenit “Carmeni” etenduses ei olegi. Olen hämmingus, kuidas siis nõnda?

Me kõik asume ühes ruumis, pole neid tavapäraseidki barjääre, mis eraldavad lava ja publikumi. Umbes meeter lahutab publikumi Maalikunstnikust (Jüri Marran), kes töötab keskendunult “lava” ühes ääres, lõuendile peab sündima etenduse jooksul üks portree. Portreteeritavatki on näha, meelde on jäänud tema sassis olek ja valge särk. Järgneb nauditav don Jose (Üllar Saaremäe) ja Härra (Rain Simmul) duett, Carmenile ei oleks vist tõesti tolles konkreetses ruumis ruumigi. Don Jose — ta on läbinisti haaratud kirest, ei muust. Härrat seevastu suunab tema tegemistes kaine mõistus ja tolle aja paremad aated ja peened kombed. Härra mõistab don Josed , mõistab tema teed tublist sõdurpoisist kardetavaks röövliks. Mõistab sedagi, et ei ole kellegi võimuses muuta don Jose saatust. Ja ime küll ,need kaks meest on sümpaatsed teineteisele, nad usaldavad teineteist, kuid loomulikult ei ole tegemist võrdväärse suhtega. Vahepeal on oma kohalolekust märku andnud Muusik (Jaan Sööt), et oma kitarriga toimuvasse veelgi hispaania hõngu lisada. Portreegi muutub ikka kõnekamaks. Kuid Carmen ……, tõepoolest teda ei olegi siia tarvis, just praegu ja nüüd, mängitakse ju maha  don Jose kurba saatust. Pealegi peaks ta, see tähendab Carmen, õigupoolest juba surnud olema. Seesama Carmen, kes sütitas kord don Jose ja kelle elu tappis ta enese ja tapab ka don Jose.

Kui kõik on selgeks saanud, lahkuvad asjaosalised ruumist, ainult lõuendilt jääb toimunut meenutama don Jose , oma õnnes ja õnnetuses. Tuleb meilgi väljuda lummusest, kas soovime seda või mitte.

Teine lugu pärineb möödunud aastas Tartu teatrifestivali aegadest, muide “Carmeni” teegi algas Tartu festivalilt, 1993. aasta “Dionysialt”. Kujutage ette maikuust Tartut, seda nooruse võimast puhangut Toomemäe lähemas ja kaugemas ümbruses. Kujutage ette “Vanemuise” väiksemat teatrimaja ühel kevadisel õhtul reedel ja kolmeteistkümnendal, nii kella kaheksa paiku. Teatrimaja on rahvast täis, enamus neist noored mehed-naised, sekka ka mõni professionaalne filosoof. Peale hilinejate ebaharilikult pikka ja rahutut sagimist pimedas saalis ja mitmekordset kukelaulu läks laval heledaks ja filosoofi päev oligi algamas. Lavalt avanes saali üks kummaline ruum, mille seinad ja lagi moodustusid vaheldumisi laudadest ja piludest ning valgus pressis ruumi pikkade triipudena. Hommik on käes, Professor (Roman Baskin) ärkab ja varsti on kohal ka tema teener Martin (Ain Lutsepp), kes aeg-ajalt teatab talleomasel viisil “Jawohl, Herr Professor, jawohl!”. Seejärel mängitakse mõne tunni jooksul ette ühe suure tarkusearmastaja Kanti elust  üks  päev. Päev, mis on loomulikult Madis Kõivu poolt konstrueeritud ja pretendeerib üheks kvintessentsiks nii Kanti, aga miks ka mitte kogu saksa filosoofiast. Kõiv ja Pedajas seovad laval omavahel kokku erinevad ilmavaated-arusaamad teatud horisontaal-vertikaalsel viisil, kusjuures lähtepunktiks on valitud professor Kant. Horisontaalsusele viitavad jutud Prantsuse revolutsioonist, Messmeri animaalsest magnetismist. Vertikaalsele, see tähendab läbi aegade ulatuvale mõõtmele viitab see omapärane kombinatoorika, mis on seotud etenduses tegutsevate filosoofide nimede ja nende poolt öeldud kuulsate saksa filosoofide lausetega; justkui oleks Kant see poolus või telg, mille ümber tiirleb saksa filosoofia. Siiski võib oletada, et ainult üksikud vaatajad jälgisid etendust kas puhta pantomiimi (ei saanud aru, mida ja millest kõneldakse) või siis kuuldemänguna (lavalt tulev tekst hõivab kogu vaataja kogu tähelepanu), kuigi aeg-ajalt kostub lavalt mittelihtsaid arvamusi eksistentsi, transtsendentsi, mõistuse, aru, kategoorilise imperatiivi jms. kohta.

Kuid professor Kantki on ikka vaid inimene ja seetõttu  ei ole temalgi pääsu argipäevast ja selle rutiinsest sisust. Temagi võib olla häiritud liialt sageli kirevast kukest või lähedalt vanglast kostvast võõrakeelsest (vist eestikeelsest) laulust, temagi peab tegelema maaasjade korraldamisega ja einetamisega mittehuvitavas seltskonnas. Vaid ühe osa päevast saab ja suudab ta kulutada sellele, mis on ta muutnud surematuks, see on filosoofiale. Jah, nauditav oli see professori päev, nauditavad olid dialoogid professori, teener Martini ja Johannes Gottfriedi (Sulev Teppart) vahel. Ilmselt on see Priit Pedajast, et Professor laval seab oma suud väga sarnaselt Tartu Ülikooli eelmise vabade kunstide professori Madis Kõivuga[2]. Etenduse ajal sugenes saali omapärane vaimne kõrgepinge, andes tunnistust sellest, et tegemist ei olnud pantomiimi ega kuuldemänguga, vaid ehtsa teatriga tema aus ja hiilguses.

Madis Kõiv olla kirjutanud loo filosoofide päevast umbes kümme aastat tagasi. Imeliku juhuste kokkulangemisena ilmus selsamal möödunud kevadel “Akadeemia” aprillinumbris tema artikkel “Genius loci”, mis pakub üsna häid pidepunkte tema  näidendi mõistmiseks, kuigi artiklis tegeldakse  muude asjadega. Olgu siinkohal kaks sobivat tsitaati eelneva kinnituseks:

1.”Inimvaimu kui kohavaimu fenomeni ja kohavaimu vahekord on määratud, põhi nende vastastikuseks  vastumänguks antud, mäng on  v ä g a   s ü g a v a  põhjaga.” (“Akadeemia”,1994, nr.4, lk. 682).

2.”Kohavaimust vaevatuna pean selle üle mõtlema  ja mingi  s e l e t u s e  leidma — isegi nii intuitiivselt haaratava asja puhul, nagu on seda koht ja tema geeniused, kus õieti midagi ei ole seletatav, on üteldav vaid, kui sõna  i s e   tuleb ja saab lihaks, s.t. kohaks. Sõna ei tule ja sellepärast seletan ikkagi.”(Ibid, lk.688).

Jah, ja  jälle tuleb väljuda teatrist, naasta ellu.

Kuid loodetavasti toimub igal õhtul kuskil midagi sellist, mis jääb settima, settib ja settib ja ühe aja pärast paistab ta nii kirka ja puhtana.