Inimesetegu anatoomikumis

Emajõe Suveteatri etendus „Frankenstein” Vanas Anatoomikumis  2005. aasta 25. septembri mitte väga hilisel õhtul

Sel sügisel üritatakse siis Toome peal mitmel õhtul uusi inimesi teha. Aegajalt sattusid inimeseteole ka mõned sünnitusküpsed naised, aga nad olid pisut viltu läind, nende õige koht oli mõnikümmend meetrit eemal sünnitusmajas. Neil ei olnud lihtsalt inimeseteole asja, sest nendest tulid inimesed loomulikul viisil. Aga meie lugu ebaloomulikust inimeseteost ja selle tagajärgedest. Võib muidugi küsida, kas saab üldse midagit siin ilmas valmistada ebaloomulikul viisil. Kuid selline küsimuse püstituski viitab juba küsijale kui teadlasele, sest tema jaoks on loomulikkuseks loodusseadused ja mitte harjumuspärane asjade käik. Nad pigem kipuvad seda meelt olema, et harjumused vaid peidavad tõde ja halbadest harjumustest tuleks igal juhul loobuda.

Teadusemees Viktor segas mitu head nädalat seal head teist ja paremat kokku ning tulemuseks tuligi teine Viktor, keda autor tahtis küll vist väga oma näo järgi vormida, kuid see asi tal ei kukkunud väga hästi välja ja ette rutates oli ka noorema Viktori hing üksjagu teistsugune kui esimese oma, nii et lõpus olid nad enamjaolt ikka riius.  Aga noorem Viktor oli päris andekas mees ja õppis pärast esimest kohmetust kenasti ära moodsa elu kunstid ja trikid ja asus lõpuks oma meestega juba mõnda aasta üksi ja räämas olnud anatoomikumi remontima. Kuldaväärt ettevõtmine, mis on eeskujuks meie enda kogukonnale, sest ei siiani ei ole suuremat selgust, mis sellest arstiteaduse monumendist ikka edaspidi saab. Aga oh häda, noorem Viktor hakkas äkitselt vanemalt  omale sõbrannat välja pressima ja see plaan ei sobinud vanale Viktorile kuigivõrd ning alles kõige karmim tema ihuvilja tapmisega kohutamine pani vanema Viktori taas kolbe ja lahuseid liigutama. Miks oli aga nooremal Viktoril tarvis seda valmistatud sõbrannat, mitte aga kedagi tavalisest lihast ja luust enda ümbert? Kas lõi seal ikkagi välja Viktorite sarnasus ja egoism, et  ma ise suurim ilutegija. Äkki oli vanem Viktor seepärast ettevõtmisele nii vastu, et kartis sealt kaunitari tulevat, kes endalgi mõistuse ära kannab. Aga peamine on see, et naisetegu jäi katki ja etendus sellega ka lõppes ja üks sõnumitest vast see, et masinaid ja mõistust saab juba järgi teha küll, tunnet ja ilu ikkagi mitte ja polegi ehk seda luust ja lihast inimestele tarvis. Veel käisid aegajalt toas ringi Frankenstein ja vaimud-kummitused, mu meelest ei olnud neist muud suuremat, kui andsid toimuvale meeleolu ja vaimude puhul kippus ka küsimuseks, kas oli ka nende päritolus vanema Viktori käsi mängus, kuid igatahes aegajalt nad sujusid mööda tuba. Eks jah, sisu poolest oli tegemist moraliseeriva tükiga, et, mehed, ärge mängige tikkudega, st inimesetegemisega, sellest võib ettevaatamatuse korral palju pahandust tulla. Kindlam on olla ikka vanaviisi ja pikkamööda, siis ei ole ka suuremat arusaamatust karta ning ei ole sugugi kindel, kes siis lõpuks võidakse kokku keerata. Mu meelest on asjade seis paraku juba selline, et vanemaid Viktoreid on maailmas juba kümneid kui mitte sadu tegutsemas ja mitut sorti kloonimised nende pühendumise ülim eesmärk. Mõned võitlevad valjusti selle vastu, kuid meie praeguse elu suureks  ideaaliks on kasu ja sellisel juhul pakub eluteadus arvukalt olukordi, kus kloonimine olemasolevaid hädasid ja kannatusi kenasti leevendaksid. Ja kui loomulikkuseks peaks saama loodusseadused, siis on viimanegi takistus tee pealt läinud neid inimesetegusid tulevikus takistada. Peab see küll üks väga suur hirm olema, mis teadusemehi oma teelt pööraks. Nii et moodne lugu vanas hoones, seda kindlasti.

Kuid kunagi oli ka anatoomikum moodne maja, seal ei panustatud sugugi vanadele vaimudele ja pimedatele nurkade, see oli hulk aega arstiteaduse tempel, kus kummardati loodust kõige ajakohasemal viisil, kuid kummardajad oli ikkagi inimesed lihast ja luust, oma suurte aadete ja pisikeste nõrkustega. Tol õhtul oli kohal palju meedikuid, kes vähem või rohkem aastaid tagasi tudengitena mõned aastad oma elust selles majas tarkust ja oskust nõudlemas käisid. Paljude puhul oli tunda äratundmist ja õhkamist, kuidas tookord kõik oli olnud. Usun, et nemad tundsid tol õhtul end palju kindlamalt kui näiteseltskond, kes vaid nendeks kordadeks on arstiteaduse interjööri pandud ja mõnikord seal õige kohmakad tegutsesid. Kuigi majas pole praegu seda elu, mis tookord, on seal veel siin-seal seda hõngu, mis aastakümneid tagasi. On selge, et arstiteadlased sinna majja oma tööd tegema enam ei tule ja seetõttu üleval küsimus, kes tuleb? Oleks loomulik, kui osagi hoonest talletab ja näitab seda, mis maja hiilgeaegadel seal toimus  ja teine osa võiks omal viisil seda vaimsust toetada ja täiendada. Nüüd 2018. aastal saab vaid kinnitada, et vanas anatoomikumis ja ka vanas naistekliinikus kõik tublisti teistmoodi, sest neis hoonetes on meditsiin ruumi teinud erinevatele sotsiaalteadustele, pedagoogikale ja kunstidele. Kümnekonna aastaga on juhtunud see, et valdava osa meedikute jaoks need kohad enam kunagist aurat ja tähendust ei oma. Eks vanemat olijad meenutavad nooruses endi viibimist neist paigus, kuid pühapaiga renomee on praeguseks juba läinud.

Ja toas tegid oma tööd näitlejad, ja tegid seda hästi. Eriti tahaks tunnustada Alo Kurvitsat, kes tegi oma rolli suurima loomulikkusega ja lisas kogu loosse väga olulise ja vajaliku koguse inimlikkust. Lavastajale tahaks stiilipuhtuse huvides soovitada, et ta ei laseks  publikule jagada nii valgeid kui siniseid kitleid, vaid ainult valgeid. Kui aga plaaniks oli lasta valida, kas vaataja tahab samastada end õpetlase või koristajaga (oli etenduses ka päris tähtis nina), siis oleks parem  sellest ka kuskil selgesti teada anda.  Ehk tuleb veelgi võimalust käia anatoomikumis kui teatrimajas ja seda ka siis, kui uued peremehed seal end kindlamalt sisse seadnud?

1. oktoobril 2005, õige pisut täiendatud 11. novembril 2018.

Andres Soosaar