Olen seda värske eesti filosoofia teemat püüdnud juba mitu nädalat üles võtta, kuid alles nüüd jõuan päris suure vaevaga midagi kirja pandud, mil üksjagu vahetustest muljetest meie filosoofia selle kevade suurematest ettevõtmistest hakkab tasapisi säravmälust kuhugile meelespidamise tagakambritesse lahkuma. Ei oskagi suuremat kosta vaeva põhjustest, kuid neid sündmusi uuesti meenutamata ei raatsi ka meie enda filosoofiaasja jätta.
Oli aeg nii 5-10-15 aastat tagasi, kui küsiti, mis asi eesti filosoofia õigupoolest üldse on. Kirjutati lühemaid ja pikemaid lugusid, arutati, kaheldi, loodeti, kardeti, mõteldi — olgu näideteks siin terved kogumikud või Jaan Kaplinski ja Sutroppide vastavad kirjutised. Nüüd on aeg edenenud ja eesti filosoofia pisut enam organiseerunud ning filosoofid valmis tulema ühte ruumi ja omavahel mõtteid vahetama. Filosoofia oli siis väga palju filosoofidest soolomeeste sooloetteastete kogum. Kõige rohkem ameeriklaste ettevõtmisel püütakse filosoofiat sarnaselt teiste inimese intellektuaalse tegevuse valdkondadega kultiveerida enamvähem ühesugusel viisil, kus põhiliseks võtteks saab mõte levitamine perioodilise ja omavahel mitmel viisil sidestuva kirjasõna abil. Eestis on vist ainsa mingitki regulaarsust omav filosoofiliste tööde kogumik Studia Philosophica, mida nüüdsest üritatatakse uute toimetajate (Roomet Jakapi, Daniel Cohnitz, Kadri Simm, Eduard Parhomenko) eestvõtmisel Studia Philosophica Estonica nime all üheks normaalseks pisut laiema rahvusvahelise ulatusega filosoofiaajakirjaks muuta,mis esialgu peaks ilmuma sagedusega 1 vihik aastas. Selle aasta jooksul peaks ilmuma veel köide tõeuuringutest, mis teadupärast üheks vanaks heaks filosoofia teemaks. Lisaks nimetatud ajakirja tegemisele oli viimase kahe kuu jooksul kolm suuremat filosoofide kokkusaamist, kus filosoofiat üksjagu edendati:
¤ Kõigepealt oli 9.-10. mail Rein Vihalemma ja Endla Lõhkivi ettevõtmisel toimunud konverents „Teaduse uuringud: eesmärgid ja meetodid“, millel arutletud teemad on saadaval kogumikus “Teaduslugu ja nüüdisaeg XI”. Kaks päeva vaeti neid teadusfilosoofia teemasid, mida meie uurijad viimasel ajal viljelenud. Niipalju oskan kogumiku köögi poole pealt öelda, et kogumiku ja konverentsi koostamine kerge töö ei olnud ning kokku läks vist pea 2 aastat, kui esimesest tööde esitamise tähtajast ürituste enesteni välja jõuti. Seega ei olda meie kandis nii väga innustunud teadusfiloofiast, kuigi võiks, sest teadust ennast tehakse Eestis päris üksjagu. Konverents ise oli igati tore ning kokkutulnud meilt ja mujalt nautisid nii kõnesid kui nendega seotud arutlusi ettekanderuumis või vabamas miljöös. Minu mälu järgi keerles eestikeelne jutt väga palju Vihalemma pakutud f- ja mittef- teaduste jaotuse ümber. Mulle istus väga hästi ka Anto Undi füsikalismi teemavalik, kuigi ma kõigega seal päris nõus. Ma ise kirjutasin ja kõnelesin bioloogilisest mehhanismist, mis mingit moodi paistab ikkagi olevat mingi üldisema ontoloogilise motiivi konkreetsemaks realiseerumiseks. Korraldusliku külje pealt jäi mulle küll tumedaks, miks osad eestlased pidasid oma kõnesid kaks korda, eesti ja inglise keeles, kuid küllap oli see vajalik. Kindel see, et vähemasti üle aasta tasuks küll meil teadusfilosoofia konverentsi pidada, muidu on küll vist tegusast eesti teadusfilosoofiast kõnelda.
¤ Siis tuli 13.-14. juunil Daniel Cohnitzi korraldatud töötuba “Externalism, Conceptual Analysis and the Methods of Modern Philosophy” mitmete skandinaavlaste osavõtul. Metodoloogia teema on igas sellise vaimse tegevuse valdkonnas, kus püütakse ratsionaalsusele, mõistetavusele ja sidususele. Praeguse teaduse väga massiivse pealetungi aja filosoofias on metodoloogia küsimus jätkuvalt väga oluline ja seotud vähemasti ühe osa filosoofia eluspüsimisega, sest teaduse metodoloogia omaksvõtt tähendaks ju viimasega omamoodi samastumist ja iseseisva eksitentsi mõttetuks saamist. Ruumis oli vast ~20 osalejat, neist omakorda üle poole inimesed välismaalt, nii et hea kool kohal olnud meie inimestele tunda rahvusvahelise filosoofia kulgu. Päris huvitav oli mitmes ettekandes arutlus mõtteeksperimentide tõhususest. Esitatud arvamuste skaala oli õige lai, alates mõtte- ja reaalsete eksperimentide samastamisest kuni mõtteeksperimentide mõttetuks kuulutamiseni. Teine teaduste pealetungi märkiv teema oli eksperimentaalne filosoofia olemasolu ja viljelemine. Esimese hooga peaks eksperimentaalse filosoofia mõiste justkui ühitamatuid asju sisaldama, kuid liikumine võtab hoogu, vt Joshua Knobi vastavat eksperimentaalse filosoofia lehekülge. Usun ise küll, et kontseptuaalne analüüs on jätkuvalt oluline ja seeläbi muidugi ka elujõuline. Tahaks väga mõelda ja öelda isegi enam, mõistus on kõigest hoolimata siiski ise võimeline tegelikkust tabama. Jah, puhast mõistust on hoolega nahutatud, kuid usun siiski puhta mõistusse olemasolusse ja vajalikkusse.
¤ 15.-16. juunil kogunesid eesti filosoofid Tallinna Tehnikaülikooli III aastakonverentsile. Ma olin seal küll lühemat aega reede pärastlõunast õhtuni, kuid üritus jättis mulle väga hea mulje ja loodan tava kindlat jätkumist järgmisel aastal Tartus. Roomet Jakapit peakorraldajana tuleb tõesti tänada väga mõnusa ürituse tekitamise eest. Väga mõnusad olid Bruno Mölderi ja Anto Undi kõned, hea oli neid pikema temaatilise kõnega üle mõne aja laivis kuulata. Bruno normatiivsuse ja Anto abstraktsete objektide teemad kuuluvad metafüüsika raudvarra ning versioonid olid igati arvestatavad, kuigi tõesti-tõesti ei suuda ma enam meenutada kuigi detailselt nende mõttemarssi. Jüri Eintalut kuulsin/nägin esmakordselt, tema loogikavigade lugu mängis välistavate vastandate lubatavusel, mis klapib õige kehvasti traditsioonilise loogikaga. Eintalu ja Anto Undi kahekõned olid küll pingelised, kuid pakkusid väga vajalikku sisu tollele sessioonile. Meie sessioonis tegi Mario Rosentau (kuulsin ka teda esmakordselt) head tööd inimese loomuse ja tema vajaduse mõistete määratlemisel ja analüüsimisel. Ta tegi sedavõrd hästi, et pean kindlasti sealt midagi viima oma meditsiiniteooria aine programmi, sest vajadus suunab kõvasti seda, mis on tagapõhjana tähtis kogu meditsiinis. Ise rääkisin põhjuslikkuse ja moraalse õnne seostumise teemadel, mis tegelikult üks piiriala eetika ja ontoloogia vahel ja sobinuks vabalt ka teise ettekanderuumi. Jah, see intuitsioon, et ontoloogiat saab teha väärtuste kaudu, kipub mul järjest sagedamini külas käima. Ja ühine õhtusöök oma juttude ja keskusteluga oli samuti väga väärt ettevõtmine. Filosoofia aastakonverentsi tuleb kindlasti edasi teha, seal saab tõesti sotti, mis see eesti filosoofia hetkeseis ka on.
¤ Bruno Mölder ja Veiko Palge olid tublid mehed ja kaitsesid filosoofiadoktori (selle sõna kitsas tähenduses) kraadi Konstanzi ülikoolis. Neile mõlemale ei ole see kraad niivõrd formaalseks hariduse tunnuseks, vaid oluliseks verstapostiks nende kutsumuses.
¤ Alates 1. juulist on Tartu ülikoolis filosoofia ja semiootika osakond, loodetavasti tuleb see eesti filosoofiale kasuks.