Et läinud nädalavahetus pakkus võimalust Pärnus olla, siis kasutasin juhust ja võimalust esimest korda Endla teatris käia ning seal üht teatritükki vaadata. Endla teatri hoone oli väga kena ja hubane ning andis ainult sellega juba lootust, et lavalaudadelgi midagi innustavat võiks näha. Paraku juhtus küll midagi täitsa vastupidist ning kolm tundi vaimuvaesust pani paratamatult küsima, kas sellist teatrit on ikka kellelegi vaja. Mu vastus on sellele küll ühemõtteline ei. Ettekantud Soome 2005. a parim näidend räägib sellest, kuidas käib krooniliste alkohoolikute elu kuskil põhjapoolsemas Soomes, pealkirja järgi kuskil Kokkola linna kandis. Lavastuses püüti olla naturalistlikud kõnepruugi ja kakerdamise ja alkohooliku füsioloogia teatud aspektides, kuid kindlasti saaks nendeski asjus soovi korral realismivinti juurde keerata, sest tegelikkus pakub seda kindlasti. Püüan aga kaalutleda, kuidas küll sellele kolmele tunnile mingitki sisu anda. Täitsa välistatud on toimuvat lustmänguna võtta, sest kujutatav on selleks liiga tõsine. Äkki tahavad autorid vaatajale diganostilist testi pakkuda? Kui tunned end etendusest ära, siis, vennike, pead kangema kraamiga pisut ettevaatlikum olema! Või puudutab lugu inimloomuse ja kunsti senitabamatuid piire? Või püüavad ehk autor, teater ja lavastaja vaatajas hoopis läbi tülgastuse ja šokeerimise elamust tekitada? Minus ja kuulu järgi mitmetes teisteski ei põhjustanud need või veel mingid kolmandad katsed küll midagi muud, kui kahjutunnet mõttetult kulutatud ajast ja laval rahmeldavatest näitlejatest ja ning teistest etendust tegavatest töötajatest. Teatrietenduse asemel tasuks loodetavaid vaatajate sihtrühmi kutsuda korrakski mõnes raskesti alkoholi küüsi jäänud inimeste sotsiaalabi ettevõtmises kaasa lööma ning sealt ära tulla nii soovitud elamuste kui mingisugusegi nende inimeste toetamise võimalusega. Nad peaksid sealt päris elust saama küll veel realistlikuma, võimsama jms elamuse. Kuigi ma ei tunne ei autori ega lavastaja muid tegemisi, tahaks küll väga oletada, et neile mõlemale sümpatiseerib nii väga ühekülgne sotsiaalne masohhism, aga selle võimalike põhjuste kohta ei hakkaks parem isegi oletusi pakkuma. Paraku saavad hoolimata erinevatest põhjustest tehtud viisil asja serveerimisest kahju ikka need, keda ühiskond juba küllalt räsinud on. Või loodavad näitemängu tegijad, et kaasanaerjad jätavad ühel hetkel järgi ja hakkavad asjadele senisest hoopis teise pilguga vaatama? Eks tõesti lootus sure viimasena. Loo autoriga tuleb nõustuda küll ses punktis, et komöödiat loo tegelikuks žanriks pidada küll ei passi, aga pakutud arktiline tragöödia on vist ka pigem literatuurne turundusvõte.

Näitlejate tegemistest ei oska sellisel foonil midagi mõistlikku öelda, igal juhul ei lasnud nad väga avalikult oma hoiakuid enda poolt mängitava suhtes välja paista. Kui üldse, siis kõige paremini oli neist tongis Ago Anderson Arijoutsi Zacharias Prittinenina. Lavastuse koha pealt meenus muidugi veel mõne aasta tagune suveetendus “Buss”, kus samuti küljeseinata buss kogu tegevuse keskpunktiks oli.