Trehvasime üle mitme aja eile taas kinno, seekord vaatama Peeter Simmi värsket filmi ühest meie rahva viimaste aegade suuremast legendist Georg Otsast. Nii nagu (või kõlanud muusika tõttu mitte päris siiski nii) “Nimedega marmortahvlil” või “Kevadega” räägib see lugu eestlastega üksjagu teist keelt kui meie vene või soome naabritega ning kaugemal olijad ei pruugi nähtut sootuks üldsegi millegi erilise, veel vähem millegi suurena tõlgendada.
Alustaksin oma muljeid hoopis üleeilse Enn Säde raadiomeenutusega Jüri Müüri 1969. a. juubelilaulupeo filmist, mis on nüüd mitteolemisest samuti uuesti sündinud. Eks need mõlemad filmid seostu samuti meie nii keerulise olemisega, kuid mind rabasid raadiost tulnud filmimehe nii jõulised sõnad filmi tapmisest, ümberlõikamisest jms, st filmist kui millestki väga elaval moel eksisteeritvast nähtusest. Tajusin siis kohe kuidagi erilise selgusega ja vist päris esimest korda üldse filmi kui filosoofilist nähtust, kui suuremat mängu eksistentsiga. Ühelt poolt jääb filmilindile ikkagi see, mis ümbritsevast läbi optika sinna jõuab, st päris tegelikust maailmast, teisalt valitakse üsna hoolikalt, mis ja kuidas sinna pääseb ning kolmandaks mängitakse seda uuesti tegelikust olevikust teistsuguse reaalsuse manamiseks. Nii et mängitav filmilint on omamoodi kummaline inimvaimu eksistentsi konserv, mida läbinisti vaimse roana on võimalik pruukida. Nojah, ning kas ei seostu filmi vaimu täitev jõud ka sellega, kas näed seda uue reaalsusena pimedas ruumis optiliselt muust äralõigatuna või valges toas ikka ühe ja sama reaalsusena televiisorist? Kas ei ei olegi TV ontoloogilise topeltmängu eripära just selles, et ta jätab nii tavalise mulje ja on justkui just täpselt sealtsamast, kus isegi kogu aeg asud. Just sellise värske isikliku filmifilosoofia taustal oligi võimalik jälgida pimedas toas korraks ära lõigatuna Tartu tegelikkusest meie rahva suurt poega.
Et oma kogemuse teed paraku ei saa pimeda kinosaaliga ära lõigata, siis mul tuli seda filmi pidevalt võrrelda mõni aeg tagasi nähtud filmiga Edith Piafist. Jah, ma ei kipu võrdlema Otsa ja Piaffi endid, selleks olid nad liiga erinevad, aga nende portreed olid küll võrreldavad. Mõlemad filmid oli küllalt otsekohesed ja lihtsa sirgjoonelise dramaatilise põhiplaaniga, kuid Piafi pilt jättis ometi heas mõttes rafineerituma mulje. Mulle on alati olnud sümpaatne lihtsus, kuid eile oli minu tundmise kohaselt suure kunstniku elu liiga lihtsaks konstrueeritud. Ma ei ole Otsa kunagi oma silmaga näinud, vaid televiisori ekraanilt mäletan tema tegemisi ja elu lõpu musti prille, ei teadnud enne filmi tegelikult ei tema elu ega ka kuulujutte selle kohta, aga liiga lihtne või pigem lihtsustatud tundus see küll. Jah, võib öelda, et selline primitiivne see oligi läbi allakäiva Asta pilgu, kuid siis ei ole film ju Georg Otsast, vaid Asta Otsast, mida filmimeitrid vaevalt soovisid. Teiseks häiris mind jätkuvalt vanade aegade kujutamine läbi moodsa kirka ekraani ning seda eriti ehtsate dokumentaalkaadrite taustal, sest minu pideva isiklikust kogemusest tuleva mul ei olnud sel ajal sedavõrd kirjaid värve, pigem kippus kõik see tegelikkus luitunult üksluine olevat. Kui näitlejatest rääkida, siis ainsa tõeliselt nauditava esituse tegi kõrvalosas Elle Kull Georgi emana –vähesed võimalused end näidata, kuid see eest millise oleku ja pilguga. Otsa lauldud laulud oli muidugi kindla peale minek, kuid mõne loo valik just vastavasse situatsioone olnuks nagu natuke küsitav. Õige mitmeti tõlgendatav oli ka arsti ja Georgi jutt tema haigusest ja Hippokratese vandest, kuid sellest pikemalt kirjutamiseks, tuleks vististi uuesti see koht üle vaadata. Kui Piafi filmist jäi mulje, et selle naise elu oli vast võimsamgi kui ta laul, siis Otsaga on asi just teisipidi, et laul osutus elust ja filmist märksa mõjusamaks.