Just sel nädalal ilmus kena raamat TÜ kirjastuselt ülikooli arstiteaduskonna viimase veerandsajandi tegemistest. See on just see aeg, kui olen isegi seal õppinud-töötanud ning seega on osutunud võimalikuks seda aja kulgemist ühel või teisel moel kaasa teha. Minu jaoks tähendab see muuhulgas ka järjest kasvavat respekti teaduskonna suhtes kogu tema ajalises ulatuses, kuid eriti oma õpetajatesse läinud sajandi kaheksakümnendate esimesel poolel. Väga sümpaatne on, et seekordne teaduskonna ajaloo köide sisaldab lisaks akadeemiliste üksuste struktureeritud faktiajalugudele ka vaadeldava perioodi dekaanide märksa isiklikumaid vaateid teaduskonnale läbi oma ameti. Auväärt dekaanidega tuleb leppida ses mõttes, et lühikese ajaga on teaduskond teinud läbi õige huvitava ning väga olulisi streteegilisi otsuseid ja lahendusi sisaldanud perioodi, mis ühtpidi ei olegi veel lõppenud ning institutsiooni mingisse rahuliku stabiilsuse produktiivsesse seisu saanud.
Kui ma peaks siin kirja panema 5-6 kõige olulist sündmust/arengut teaduskonnaga seoses viimase veerandsajandi jooksul, siis need oleks:
¤ põlvkondade vahetus teaduskonna õppejõudude ja teadurite seas;
¤ valminud biomeedikum ja uute haiglahoonete ehituse algus, mis koos Nooruse tänava tehnoloogia instituudi hoone ja just alustatud keemiahoone ehitusega teevad Maarjamõisast peatselt ilmselt ülikooli kõige olulisema teaduslinnaku;
¤ Tartu haiglate organiseerimine TÜ kliinikumiks, mille esmaseks prioriteediks on elanikkonnale igakülgse meditsiiniabi pakkumine ning samal ajal ka akadeemilise arstiteaduse edendamine;
¤ reaalse integratsiooni algus bioloogiateaduskonna biomeditsiini uurimisrühmadega;
¤ teaduskonna mõju vähenemine riigi meditsiiniasjade ja ülikooli elu oluliste küsimuste otsustamisel.
¤ kunagised traditsiooniliselt väga ranged hoiakud on asendunud ühe teistsuguse mõneti vabameelsema habitusega.