Postimees andis täna mitmel puhul rahvale teada, et haigekassa plaanib väga suuresti asjaosaliste teadmata kehtestada haiglatele seal patsientide ravimise kestuse uued piirnormid. Paberil oli leht veel lennukam ja teatas esilehel korralike rasvaste tähtede ja patsiendi peamähkimise taustal, et haigekassa kokkuhoid paneb proovile Hippokratese vande. Uurige seda vana teksti ja te näete, et Hippokratese vandega on siiski juba tükk aega asjad sedavõrd selged, et haigekassa nüüdne kokkuhoid ei muuda küll vande järgimist praeguste tohtrite poolt. Ajad on sedavõrd palju muutunud, et arsti ja patsiendi ei suhe ei ole juba mõnda tükk eeskätt kahe inimese mitmekesiste võimalustega suhe, vaid pigem süsteemi panustanud kindlustatud haigele õigustatult osaks saav asjalik ühiskonna terviskorraldusse kuuluvate inimeste tööülesannetest lähtuv käitumine. Ja tänane uudis kinnitab just sellise suhte jätkuvat kultiveerimist järjest tõhusamalt töötavate rahaliste hoobadega ning olukorda kontrollivad täielikult need, kelle käes on sotsiaalset elule turgitavad rahavoolikud. Ei patsiendid ega arstid ei kuulu tüüpiliselt selle süsteemi mõjutajate hulka, see üllas vaev jääb ikka poliitikute ja vastava riigiaparaadi tähtsamate tegelaste südameasjaks. Kõige suuremaks ravimiks ongi kaasjal saanud raha ning erinevalt tavalistest rohtudest, töötab ta kindlalt põhimõttel, “mida rohkem, seda tõhusam”. Viimased haigekassa plaanid ei jäta küll suuremat kahtlust nende veendumuses, et rahaga ravimine mõjutab haiguse kulgu kõige otsesemal viisil. Mõnedele tuleb küll teinekord pähe igatsus (nostalgiast ilmselt) vana hea arsti-patsiendi suhte järele, kuid neile meenutatakse kiiresti, et haigused on juba mõnda aega suuresti majandusnähtus ega vaja enam kuigivõrd arstide enesekindlat meditsiinilist paatost, vaid hoopis sirgjoonelist allumist majandusseadustele.