Esimene meenutus tuleb Vargamäe külje peal peetud etendusest “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.” ning teine Alatskivi lossi otsa juures mängitud “Vihurimäest”. Neid mõlemaid ühendab kuulumine suvise kvaliteetmeelelahutuse valikutesse ning püüd siduda mängimise kohta mängitavaga. Esimesel juhul on muidugi seosed kaugele paista, kuigi TjaÕ 4. osa on otsejoones ikka Tallinna tükk. Teisel juhul on seosed kaudsemad, sest kunagise mõisniku soovi järgi püstiaetud briti lossi koopial ei ole õige suure tõenäosusega suuremat pistmist ei Yorkshire nõmmede ega seal kunagi toimunuga.

Teatrietendusega on juba kord nõnda, et see sätitakse ja tehakse kuskil kindlas kohas ja kindlal ajal publikust tunnistajate juuresolekul eeskätt nendesamade tunnistajate mõjutamiseks. Ses mõttes oli ööseks Vargamäele sätitud pikk lugu paras väljakutse publikule, mis nii loo, koha kui esitajate tuntuse ja headuse tõttu paljude osalenute poolt ka vastu võeti. Seda isegi hoolimata tugevast vihmast, mis ühtviisi nii teavalaega lavale kui saali maha tuli. Et etendus oli ju Vargamäele pealinna Põrgulavalt toodud, siis pidi vast vihm olemagi sajatuseks sellele vabameelsele liigutusele. Mis siis lavalaudadel tol öösel aset leidis? Eks kogenumad vaatajad võisid etendust võrrelda mitmete eelmistega, kuid minu jaoks jäi seekord ehk kõige enam domineerima Indreku pelgalt vaatlev hoiak toimuva suhtes. Ei paistnud tal küll suuremat asja olevat laval toimuva suhtes. Teda küll kisti aegajalt sündmustesse, kuid tema ükskõiksus või filosoofiline rahu paistis küll õige kõigutamatu olevat. Olukorrad muudkui tulid ja läksid küll relsse või köit pidi, inimestega juhtus ühte koma teist, kuid Indrekule paistis see vähe korda minevat. See polnukdi justkui Indreku elu, mida laval mängiti; see oli pigem Karini elu väline kroonika, mida vaatajale tol ööl meenutamiseks pakuti. Niisamuti oli lavale sätitud õige ükskõikseks vaatlejaks Mari, kelle nii eriline möödund aegade juhtumisi klattiv lahkumine Indreku käe läbi teose III osa lõpus on Tammsaare poolt seatud Indreku ja Karini suhete mustaks kassiks. Lavastaja kavatsusega tuua see episood toimuva parema mõistmise huvides ka selle etenduse lavale tuleb nõustuda, sest muidu olnuks õige raske üldse hoomata käesoleva loo juhtumiste põhjuseid ja põhjendusi. Kui teose tekst on iseseivalt mulle pea alati olnud meie psühholoogilise romaani üheks tippsaavutuseks, siis laval toimuv ei ürita seda kuigi puhtal kujul just siis ja selles kohas, vaid pigem meenutava innustajana neile, kes tekstiga juba varasemalt õige hästi tuttavad. Aga see meenutus oli hästi tehtud, sest õige vähesed raatsisid lahkuda segava vihma tõttu, kuigi see mõte käis peas kasvõi korraks õige paljudel. Pildikese lõpetuseks olgu lisatud ka vabandus, et mu enda viletsa hingeseisundi tõttu võisin toimunust õige erapooliku vaevatusega õige moonitatult aru saada.

Hoopis sirgjoonelisemalt olid asjad säetud Alatskivi lossi otsa juurde paigutatud Vihurimäel. Lavastaja pani publiku hingeliseks üleskütmiseks lavalised mõneks tunniks üksteise peale visalt karjuma ja peale kargama, kuid vähemasti mitmete jaoks publiku hulgast ei täitnud see soovitud eesmärki, vaid tõi pigem pettumust või arusaamatust. Romantismi tagamiseks pidi verbaalne lärm olema vististi suurde pöörde pinnaseks, milleks sai etenduse peategelaste järgmise generatsiooni vältimatu õnneaimdus. Eks selline lahendus võiks passida hästi nendele, kes vaimustunud Ladina-Ameerika seriaalide tormilisematest hingemaailmadest, kuid rahulikuma meelelaadi omajatele ei pruugi esitatud hingeline agressiivsus kuigi veenev olla. Võin küll eksida, kuid tundus, et ka näitlejad ei innustunud ülemäära oma tegelaskujude etteantud realiseerimisest, mistõttu väga meeldejäävat ja usutavat tegelaskuju tol õhtul Vihurimäel ei trehvanudki. Kuulu järgi meeldisid paljudele kappavad hobused ja trepile seatud vanaegsed asjad lossi juures. Eks need, kes teadsid lugu raamatust või filmist, said endale uue võrdlusaluse, kuid mul endal tuleb paraku leppida vaid oletuste ja teiste vihjetega, mida kõike saanuks või võinuks etendusse paigutada. Kõik kokku oli etendus ikkagi sedavõrd tõhus, et suutis seosesse panna nii briti kirjanduse kuulsa teose kui selle närvilisevõitu peegelduse meie mõneti vastuolulises tegelikkuses.