Juba nädalapäevad tagasi Euroopa meditsiinifilosoofide aastakonverentsil köitis mu pilku parajalt väljakutsuva sõnumiga poster (vt üleval) peatsest loogikute konverentsist Tartus. Bioeetikast pungil meditsiinifilosoofide üritusel tundus see paraja üleoleku demonstreerimisena, kuid loogikute üritusel jällega õige sisuka ja inspireeriva väitena. Teiseks teatasid riigiraadio uudised üleile uhkelt, et Tartusse on kogunenud maailma esimesele loogilise pluralismi konverentsile üle 60 osavõtja erinevatest riikidest arutama seda päris värsket suundumust kaasaja loogikas ja filosoofias laiemaltki. Nii et filosoofide tegemised ületavad järjest sagedamini meie ühiskonna uudiskünnist ja on juba üksnes seetõttu tähtsad.
Kuigi põhiliselt siinse teoreetilise filosoofia professori Daniel Cohnitzi korraldatud konverents veel hoolega käib, saan ma enda jaoks sellest juba praegu kokkuvõtteid teha, sest tarkade meeste kõned olid mulle pigem inspiratsiooni allikaiks kui tõsiseid vaimseid dialooge pakkuvad sündmused. Põhjuseks ikka mu tegeliku komptetentsi puudumine loogikas ning soov pigem ettekannetes kajastunud põhimõtteid sobitada enda üldisemate arusaamadega ilmaelust ja muidugi näha ka moodsate loogikute formaate oma positsionide esitamiseks. Kohal oli ka teada-tuntud väike grupp meie analüütilisemaid filosoofe ja loogikuid, mistõttu on konverentsil hea võimalus vajutada ka sisulisem jälg meie mõtlemistehnikatega tegelejate tegemistesse.
Üks üsna üldine tõdemus kuuldust oli, et pluralistlik loogika ei kipu püsima vaid abstraktses kogemusvälises mõtlemises, vaid kipub õige kergesti olema pigem pragmaatiline, mis on omal paradoksaalne, sest klassikaline loogika on suuresti tõefundamentalistlik, mistõttu üks ja kõige õigem (mõnede arvates ehk isegi parim, mis muidugi ei klapi kuigi hästi posteri sõnumiga) mõttekäik tundub olema mõtlemise loomulik olukord ja eesmärk. Siit ei ole muidugi kuigi kaugel traditsiooniline arusaam tõest kui vastavusest tegelikkusele ning traditsioonilisest ontoloogilisest positsioonist ühest kõige tõelisemast tegelikkusest. 20. sajandi mõtteloo üheks saadseks on nende väga nõudlike ja autoritaarsete positsioonide kahtluse alla panek erinevat sorti vaadetega, mis kõik toodavad just sotsiaalses tegelikkuses pluralismi tõe ja tegelikkuse küsimustes. Ei ole siis kuigivõrd imestada, et paljusus tagajärjes toob kaasa ka paljususe tagajärgede saavutamise vahendites ega loomulikult ka mõtlemise tehnikates. Seega siis Bealli ja Restalli loogilise pluralismi manifest peaks olema laiaulatusliku pluralismi loomulikuks saaduseks. Isegi mõneti veider, et see nõnda kaua aega võttis. Teine viis pluralismist rääkida on teha seda universalismi ja partikularismi vastandamise võtmes ning teise tee tunnustamine kipub muidugi tugevasti survestama ühe tõe ja ühe parima maailma pidamist parimaks võimalikuks positsiooniks. Samas filosoofia kaks suurt traditsiooni — ratsionalism ja empirism — üritavad oma vahenditega samuti universalismi ja partikularismi eristumise võimendamisele. Nii et, kui filosoofia peab kaardistama erinevad mõttestsenaariumid, siis loogiline pluralism on filosoofia üks töövõitudest, millele ei peagi kuigi suuri pragmatistlikke lootusi panema.
Mulle istus tegelikult hästi Johan von Benthemi kriitiline hoiak loogilisse pluralismi kui erilise vaimse nähtuse suhtes ning tema tema funktsionalistlik informatsioonifundamentalism, mille kohaselt loogikagi sisaldab defineerimist, tõestamist ja komputatsiooni.
Mitte kuigi sügava konverentsikõnedesse süvenemise mõjul tõdesin endalegi ootamatult, et filosoofia on ikka suuresti töö keha-vaimu probleemiga ning inimene oma vaimuga jaguneb omakorda ühelt poolt pigem universalistlikuks või objektivseks komputatsiooniliste protsesside areeniks suuremas maailmas ning teiselt poolt partikulaarseks või individuaalseks maailmaks, millel on lootust ja võimalust oma sõltumatuks eksistentsiks. Samas on see individuaalne siiski formaaditav selle suurema maailma mõistetev ning seetõttu ka ühtsus nende kahe vahel täiesti võimalik ning isegi (vähemasti teatud oludes) täiesti soovitatav. Just selles ühtsust võimaldavas kokkupuutekohas tasub otsida võimalust moraali mängutoomiseks, mis omakorda eviks võimet kummutada posteri jõuline sõnum, sest nii 1 tõde kui veel enam palju tõdesid omavad ilmset väärtuselist potentsiaali nii kehalises kui vaimses käitumises.
Kuigi põhiliselt siinse teoreetilise filosoofia professori Daniel Cohnitzi korraldatud konverents veel hoolega käib, saan ma enda jaoks sellest juba praegu kokkuvõtteid teha, sest tarkade meeste kõned olid mulle pigem inspiratsiooni allikaiks kui tõsiseid vaimseid dialooge pakkuvad sündmused. Põhjuseks ikka mu tegeliku komptetentsi puudumine loogikas ning soov pigem ettekannetes kajastunud põhimõtteid sobitada enda üldisemate arusaamadega ilmaelust ja muidugi näha ka moodsate loogikute formaate oma positsionide esitamiseks. Kohal oli ka teada-tuntud väike grupp meie analüütilisemaid filosoofe ja loogikuid, mistõttu on konverentsil hea võimalus vajutada ka sisulisem jälg meie mõtlemistehnikatega tegelejate tegemistesse.
Üks üsna üldine tõdemus kuuldust oli, et pluralistlik loogika ei kipu püsima vaid abstraktses kogemusvälises mõtlemises, vaid kipub õige kergesti olema pigem pragmaatiline, mis on omal paradoksaalne, sest klassikaline loogika on suuresti tõefundamentalistlik, mistõttu üks ja kõige õigem (mõnede arvates ehk isegi parim, mis muidugi ei klapi kuigi hästi posteri sõnumiga) mõttekäik tundub olema mõtlemise loomulik olukord ja eesmärk. Siit ei ole muidugi kuigi kaugel traditsiooniline arusaam tõest kui vastavusest tegelikkusele ning traditsioonilisest ontoloogilisest positsioonist ühest kõige tõelisemast tegelikkusest. 20. sajandi mõtteloo üheks saadseks on nende väga nõudlike ja autoritaarsete positsioonide kahtluse alla panek erinevat sorti vaadetega, mis kõik toodavad just sotsiaalses tegelikkuses pluralismi tõe ja tegelikkuse küsimustes. Ei ole siis kuigivõrd imestada, et paljusus tagajärjes toob kaasa ka paljususe tagajärgede saavutamise vahendites ega loomulikult ka mõtlemise tehnikates. Seega siis Bealli ja Restalli loogilise pluralismi manifest peaks olema laiaulatusliku pluralismi loomulikuks saaduseks. Isegi mõneti veider, et see nõnda kaua aega võttis. Teine viis pluralismist rääkida on teha seda universalismi ja partikularismi vastandamise võtmes ning teise tee tunnustamine kipub muidugi tugevasti survestama ühe tõe ja ühe parima maailma pidamist parimaks võimalikuks positsiooniks. Samas filosoofia kaks suurt traditsiooni — ratsionalism ja empirism — üritavad oma vahenditega samuti universalismi ja partikularismi eristumise võimendamisele. Nii et, kui filosoofia peab kaardistama erinevad mõttestsenaariumid, siis loogiline pluralism on filosoofia üks töövõitudest, millele ei peagi kuigi suuri pragmatistlikke lootusi panema.
Mulle istus tegelikult hästi Johan von Benthemi kriitiline hoiak loogilisse pluralismi kui erilise vaimse nähtuse suhtes ning tema tema funktsionalistlik informatsioonifundamentalism, mille kohaselt loogikagi sisaldab defineerimist, tõestamist ja komputatsiooni.
Mitte kuigi sügava konverentsikõnedesse süvenemise mõjul tõdesin endalegi ootamatult, et filosoofia on ikka suuresti töö keha-vaimu probleemiga ning inimene oma vaimuga jaguneb omakorda ühelt poolt pigem universalistlikuks või objektivseks komputatsiooniliste protsesside areeniks suuremas maailmas ning teiselt poolt partikulaarseks või individuaalseks maailmaks, millel on lootust ja võimalust oma sõltumatuks eksistentsiks. Samas on see individuaalne siiski formaaditav selle suurema maailma mõistetev ning seetõttu ka ühtsus nende kahe vahel täiesti võimalik ning isegi (vähemasti teatud oludes) täiesti soovitatav. Just selles ühtsust võimaldavas kokkupuutekohas tasub otsida võimalust moraali mängutoomiseks, mis omakorda eviks võimet kummutada posteri jõuline sõnum, sest nii 1 tõde kui veel enam palju tõdesid omavad ilmset väärtuselist potentsiaali nii kehalises kui vaimses käitumises.