Alles eelmises loos vaagisime pisut-pisut mõnede inimeste kasvavat muret eesti väärtuste hetkeseisu ja nende kasvatamisega. Konverentsi eestvedaja teataski nii uhkuse kui õhkamisega vaid 1,7 miljoni krooni saamisest selleks suureks ettevõtmiseks. Raha on ju iidne väärtuste möödupuu ja konverteerimise vahend ning uuemal ajal ei ole enam võimalik ühtegi kaalukamat sotsiaalset ettevõtmist vaadelda väljaspool mingit rahaliselt raamistatud kokkulepet ehk eelarvet, mille aktivad annavad potentsiaali millegi tegemiseks ning passivad kinnitavad sooritatud tegevusi ja/või selle saadusi. Kindlasti on mistahes riigi aastaeelarve ka selle riigi väärtuste eelarve, sest tagab sotsiaalselt neid tegevusi, mida peetakse ses riigis väärtuslikuks olulisuse ja/või hädatarvilikkuse mõttes.
Sel aastal on olnud tublisti trianglit nii jooksva kui järgmise aasta riigi rahandusliku väärtusplaani koostamisega. Valitsus on selle ülesandega üksjagu puselnud ning alles päris tagumisel võimalusel esitati see ka parlamendile viimaseks seadmiseks ja seaduseks tegemiseks. Seaduse kohaselt on “(1) Riigieelarve sisuks on eelarveaastal riigile laekuvate tulude ning nende arvel riigi ülesannete täitmiseks ettenähtud kulude määramine vastavalt seadustele ja (2) Riigieelarve koosneb riigi eelarveaasta kõigist tuludest ja kuludest ning finantseerimistehingutest.” Eelarve koostamise ja arutamise käigus tuleb ikka ja taas jutuks riigi paks või õhuke olemine. Väärtuste eesmärk on üldiselt ikkagi riigi paksendamine või võimekuse kasvatamine enese säilitamisel ja edendamisel. Riigi eelarve mahuks on rehkendatud pisut vähem kui 100 miljardit krooni, samas 2007. aasta SKP ehk sisemajanduse koguprodukt ehk rahva poolt kodumaal loodud väärtus on pisut vähem kui 240 miljardit krooni. Sellises vaatluses näikse meie riigieelarve küll suht paksu riigi oma olema, kuid iseasi on muidugi see, kui palju selle summa eest on võimalik seaduslikult reguleeritud sotsiaalset keskkonda töös hoida ja edendada. Eetika majanduslik jõud ja tõhusus tulebki kenasti ilmsiks riigieelarvete kontekstis, sest väärtused ühiskonna vaikimisi võetud eesmärkidena ei ole tüüpiliselt vaid raha poolt stimuleeritud käitumise põhimõtted, vaid järgitud päris suurel määral rahast vähe sõltuval sisemise veendumuse jõul. Võtke või lihtsa ja selge näitena isikuvastased teod, mille ühiskonna stabiilsuse nimel ohjeldamine võimendatud isikuvabaduse lippude all vajab märksa suuremat sotsiaalset organisatsiooni ühes vastava rahastamisega kui seda võrrelda olukorraga, kus teise inimese austamine väärtusena ühes vastava enesepiiranguga peaks kindlasti ühiskonna märksa enesekorralduslikumaks ja väiksemate kulustustega toimivaks tegema. Ka riigi vahendite jagamisel peaks kokkulepitud väärtused olema märksa kindlamaks jaotuse aluseks kui olemasolev häälteturu valimislubaduste põhine poliitpropaganda, mida heal juhul toetab vaid valimaskäinute enamus. Samas tuleb muidugi tunnistada, et ühiste väärtuste puudumisel on see poliitilise “turumajanduse” süsteem oluliselt parem päris ehedast kasina demokraatiaga poliitpropagandast ja rahva nimel tegutsemisest.