Börsidel, pankades ja valitsustes on ärevad ajad, sest suurte rahade lugemine annab viimasel ajal igal korral järjest erineva tulemuse. Mõnikord on kord lugemid sellised, et kaotavad rahandusinstitutsioone päriselt ära või panevad valitsusi, st kogu ühiskonda, võitlema mõnede kapitalistide ja nende korraldatu säilitamise nimel. Kui mõne üksiku ettevõttega midagi taolist juhtub, lastakse tal rahulikult ja suurema kahjutundeta (konkurentide jaoks isegi rõõmuga) allavoolu minevikku minna. Nüüd aga ähvardatakse, et käes on kriis, mis peaks tähendama, et rahasüsteem ei tööta enam või vähemasti ei tööta korrektselt. Ja selline kriis teeb ühiskonnad ja tema liikmedki hulluks ning paneb märatsema, mistõttu ei tohi raha ja turu väge enam ülima autoriteedina võtta. Targad räägivad, et kriisi aluseks on pigem väga suure hulga inimeste psühholoogiline soovimatuse reaktsioon enam mitte sel rahakarussellil pöörlemist endise hooga jätkata, sest pea on hulluks läind. Nad pisut või rohkemgi kaotanud usu raha imetegevasse väesse ning raha mõõdab juba nii uskujaile kui uskmatutele viimaste truudusetuse eest tagasi põhjaliku segadusega. Segaduse kõrvaldamine tähendab omakorda ülekohut, sest kõige pealt peavad paljud rahaliselt kannatama, et siis ülejäänutele läbi kursside, finantseeringute ja kohustuste muutmise päästvaid erandeid teha. Nii tulebki välja, et ühiskonna kõige kõvem valuuta on ikka usk ja selle läbi toimimine, siis tulevad dollarid ning sedalaadi kraam, sest usu ost-müük seeklite eest lõpeb varem või hiljem ikka selle turu kokkuvarisemaisega. Juba ainuüksi seetõttu tasuks usku garanteerida ka muude vahenditega kui vaid rahanäljaga.