Kord, pärast Oscari ja Roosamamma loo lugemist, sai soovitud, et tahaks näha, kuidas Üllar Saaremäel ja Ines Arul seeesama lugu lavalaudadel välja kukub. Täna õhtul oligi mul selle soovi täitumise aeg ning olgu kohe ja alguses nende tööd tunnustatud ja ohtralt kiidetud. Päris ebatüüpiliselt eesti teatrile suudeti etendust läbinisti teha heas või isegi tõusvas joones, samuti oli igati õnnestunud voodi ja taevase laiguga minimalistlik, kuid siiski dünaamiline lavakujundus. Näitlejatel kulusid vaid mõned avataktid, et kohe end vajalikku etenduse tunnetusse saada ja nii see lugu neil vastastikku areneski läbi Oscari ühe-päeva-kümne-aasta kirjade. Korraks enne etendust mõtlesin, kuidas nad kahekesi või pigem Saaremäe üksinda suudab asendada kõiki teisi loo tegelasi, kuid muretsemiseks ei olenud taganjärgitargana küll mingit vajadust. Et Ines Arut olen tegelikult laval väga vähe näinud, siis tema stiili kohta ei oska väga palju öelda, kuid Saaremäe suutis end mu meelest elus õpitust kõvasti lahti lasta ning lasi mängida just sellel kehakeelel, mis talle pärilikult on kaasa pandud. Minu mitmekordseks üllatuseks oli see pea identne mu sõbra Veli spontaanse kehakeelega ja vaimse allhoovusega. Sellest lähtuvalt kulusidki ehk etenduse avataktid Üllar Saaremäel kindlasti, kuid loodetavasti ka Ines Arul, elatud elu poolt ladestunu maharaputamiseks ja oma sissekodeeritud haabituse mängu toomiseks. Nii et igati hästi tehtud etendus sel nii keerulisel eksistentsiaalses olukorras elu mõtte otsimise teemal. Saali poole pealt üllatas väga, et sedavõrd palju (pakun, et ~90%) naisterahvaid oli etendust vaatamas. Küllap mängis puuduvate meeste eelarvamus laste probleemide tüütusest neile karuteene, sest lavalt pakuti tõehetke, mis mõtestab kindlasti märksa enam täiskasvanuid kui pisemaid ilmakodanikke. Kordus omal moel seesama fenomen, et Oscari loo raamatut leiab vaid lasteraamatukogust, kuigi tegemist ei ole sugugi üksnes lasteraamatuga.

Mul on tegelikult vähe sisulist lisada sellele, mida olen kord teisal juba kirja pannud pärast teksti lugemist, kuigi etenduse poolt loo täiendav paratamatu ajaline kokkupakkimine pakkus uusi võimalusi loo tõlgendamiseks. Sügavamat äratundmist pakkusid taas need kohad (eriti doktori ja vanemate vestluse pealtkuulmine, kabeliskäik ja Peggy haiglast kojuminek), kus Oscar oma juhtumistes mõtestamises tunneb ära jumala käe või kohalolu. Nii või teisiti oli nii lugu kui etendus elu mõttest ja sellega tegelemise vajalikkusest. Ilma selle tegevuseta satub inimene väga kergesti olukorda, kus talle (ning tegelikult teistelegi) jääb tema enda olemasolu raskesti mõistevaks ja veidraks katsumuseks. Teiseks adusin taaskord, kui tihedasti on omavahel metafüüsika ja meditsiin seotud, seda antud kontekstis iseäranis haiguste kui eriliste ontoloogiliste stsenaariumite kandi pealt.