Tartu Ülikooli Academica XII on olnud vana ja kuulsa Göttingeni Ülikooli päralt ning arstiteaduskond kutsus sealt poolt kõnet pidama nende dekaani, kelle esinemisse olid ühendatud biokeemilise informaatiku ja muusiku võimed, huvid ja soovid. Meie dekaan tunnistas mõnetist raskust tema esinemise pealkirja “Manyfolds in Genes and Music” tõlkimisega, kuid tagantjärele targana oleks minu meelest selle loo pealkiri vististi “Struktuursed korduvused geenides ja muusikas”. Ei hakkaks siinkohal rohkem arutama lektori meisterlikku vahelduvat kõne ja muusikainstrumentide kasutamist ja üritaks mõne sõna ettevõtmise mõttelise küle kohta öelda. Pole kahtlust, et professor tahtis maalida üht suurt kõiksuse pilti, mis alusena lähtub maailma numbrilisusest, jätkub valkude ja muusika struktuurse mitmekesisuse ja lõpeb armastuse ja mu hingelise mahutamisega pildile. Lisaks on siin valdkondade tsemendiks aeg, mis võimaldab universaalset evolutsioonilist arengut praktiliselt igal pool. Eks saadud pildi osade ühendused olid teinekord halvasti hoomatavad, kuid vaimne pilt ise oli igal juhul ootamatult põnev, ilmse filosoofilise pretensiooniga ning tõepoolest teadust ja kunsti ühendav. Ja see pilt ise kandis väga elujaatavat sõnumit maailma ilust ja mõistmisest.